Genesis (Estonian)

1

1:1b.GEN.001.001 Alguses lõi Jumal taevad ja maa.

1:2b.GEN.001.002 Ja maa oli tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse peal ja Jumala Vaim hõljus vete kohal.

1:3b.GEN.001.003 Ja Jumal ütles: „Saagu valgus!” Ja valgus sai.

1:4b.GEN.001.004 Ja Jumal nägi, et valgus oli hea, ja Jumal lahutas valguse pimedusest.

1:5b.GEN.001.005 Ja Jumal nimetas valguse päevaks ja pimeduse ta nimetas ööks. Siis sai õhtu ja sai hommik, — esimene päev.

1:6b.GEN.001.006 Ja Jumal ütles: „Saagu laotus vete vahele ja see lahutagu veed vetest!”

1:7b.GEN.001.007 Ja nõnda sündis: Jumal tegi laotuse ja lahutas veed, mis laotuse all, vetest, mis laotuse peal olid.

1:8b.GEN.001.008 Ja Jumal nimetas laotuse taevaks. Siis sai õhtu ja sai hommik, — teine päev.

1:9b.GEN.001.009 Ja Jumal ütles: „Veed kogunegu taeva all ühte paika, et kuiva näha oleks!” Ja nõnda sündis.

1:10b.GEN.001.010 Ja Jumal nimetas kuiva pinna maaks ja veekogu Ta nimetas mereks. Ja Jumal nägi, et see hea oli.

1:11b.GEN.001.011 Ja Jumal ütles: „Maast tärgaku haljas rohi, seemet kandvad taimed, viljapuud, mille viljas nende seeme on, nende liikide järgi maa peale!” Ja nõnda sündis:

1:12b.GEN.001.012 maa laskis võrsuda haljast rohtu, seemet kandvaid taimi nende liikide järgi, ja viljapuid, mille viljas nende seeme on, nende liikide järgi. Ja Jumal nägi, et see hea oli.

1:13b.GEN.001.013 Siis sai õhtu ja sai hommik, — kolmas päev.

1:14b.GEN.001.014 Ja Jumal ütles: „Saagu valgused taevalaotusse eraldama päeva ööst! Tähistagu need seatud aegu, päevi ja aastaid,

1:15b.GEN.001.015 olgu nad valgusteks taevalaotuses, valgustuseks maale!” Ja nõnda sündis:

1:16b.GEN.001.016 Jumal tegi kaks suurt valgust: suurema valguse valitsema päeval ja väiksema valguse valitsema öösel, ning tähed.

1:17b.GEN.001.017 Ja Jumal pani need taevalaotusse, et nad valgustaksid maad

1:18b.GEN.001.018 ja valitseksid päeval ja öösel ja eraldaksid valguse pimedusest. Ja Jumal nägi, et see hea oli.

1:19b.GEN.001.019 Siis sai õhtu ja sai hommik, — neljas päev.

1:20b.GEN.001.020 Ja Jumal ütles: „Vesi kihagu elavaist olendeist, ja maa peal lennaku linnud taevalaotuse poole!”

1:21b.GEN.001.021 Ja Jumal lõi suured mereloomad ja kõiksugu elavad olendid, kellest vesi kihab, nende liikide järgi, ja kõiksugu tiibadega linnud nende liikide järgi. Ja Jumal nägi, et see hea oli.

1:22b.GEN.001.022 Ja Jumal õnnistas neid ja ütles: „Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke mere vesi, ja lindusid saagu palju maa peale!”

1:23b.GEN.001.023 Siis sai õhtu ja sai hommik, — viies päev.

1:24b.GEN.001.024 Ja Jumal ütles: „Maa toogu esile elavad olendid nende liikide järgi, lojused ja roomajad ja metselajad nende liikide järgi!” Ja nõnda sündis:

1:25b.GEN.001.025 Jumal tegi metselajad nende liikide järgi, ja lojused nende liikide järgi, ja kõik roomajad maa peal nende liikide järgi. Ja Jumal nägi, et see hea oli.

1:26b.GEN.001.026 Ja Jumal ütles: „Tehkem inimesed Oma näo järgi, meie sarnaseks, et nad valitseksid kalade üle meres, lindude üle taeva all, loomade üle ja kogu maa üle ja kõigi roomajate üle, kes maa peal roomavad!”,

1:27b.GEN.001.027 Ja Jumal lõi inimese Oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi Ta tema, Ta lõi tema meheks ja naiseks!

1:28b.GEN.001.028 Ja Jumal õnnistas neid, ja Jumal ütles neile: „Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele; ja valitsege kalade üle meres, lindude üle taeva all ja kõigi loomade üle, kes maa peal liiguvad!”

1:29b.GEN.001.029 Ja Jumal ütles: „Vaata, Mina annan teile kõik seemet kandvad taimed kogu maal, ja kõik puud, mis kannavad vilja, milles nende seeme on; need olgu teile roaks.

1:30b.GEN.001.030 Ja kõigile loomadele maa peal ja kõikidele lindudele taeva all ja kõigile roomajaile maa peal, kelles on elav hing, annan Ma kõiksugu haljast rohtu toiduks!” Ja nõnda sündis.

1:31b.GEN.001.031 Ja Jumal vaatas kõike, mis Ta oli teinud, ja vaata, see oli väga hea! Siis sai õhtu ja sai hommik, — kuues päev.

2

2:1b.GEN.002.001 Nõnda on taevas ja maa ning kõik nende väed valmis saanud.

2:2b.GEN.002.002 Ja Jumal lõpetas seitsmendal päeval Oma töö, mis Ta tegi, ja hingas seitsmendal päeval kõigist Oma tegudest, mis Ta oli teinud.

2:3b.GEN.002.003 Ja Jumal õnnistas seitsmendat päeva ja pühitses seda, sest Ta oli siis hinganud kõigist Oma tegudest, mis Jumal luues oli teinud.

2:4b.GEN.002.004 See on lugu taevaste ja maa sündimisest, kui need loodi. Sel ajal, kui Issand Jumal tegi maa ja taevad,

2:5b.GEN.002.005 kui ainustki väljapõõsast ei olnud veel maa peal ja ainustki väljarohtu ei olnud veel tärganud, sest Issand Jumal ei olnud lasknud vihma sadada maa peale, ja inimest ei olnud põldu harimas,

2:6b.GEN.002.006 tõusis udu maast ja kastis kogu mullapinda.

2:7b.GEN.002.007 Ja Issand Jumal valmistas inimese, kes põrm on, mullast, ja puhus tema ninasse elavat õhku: nõnda sai inimene elavaks hingeks.

2:8b.GEN.002.008 Ja Issand Jumal istutas Eedeni rohuaia päevatõusu poole ja pani sinna inimese, kelle Ta oli valmistanud.

2:9b.GEN.002.009 Ja Issand Jumal laskis maast tõusta kõiksugu puid, mis armsad olid pealtnäha ja millest hea oli süüa, ja elupuu keset aeda, ning hea ja kurja tundmise puu.

2:10b.GEN.002.010 Ja Eedenist väljus jõgi rohuaeda kastma, sealtpeale jagunedes neljaks haruks:

2:11b.GEN.002.011 esimese nimi on Piison, see voolab ümber kogu Havilamaa, kus kulda on;

2:12b.GEN.002.012 selle maa kuld on hea, seal on bedolavaiku ja karneoolikive.

2:13b.GEN.002.013 Ja teise jõe nimi on Giihon, see voolab ümber kogu Kuusimaa.

2:14b.GEN.002.014 Ja kolmanda jõe nimi on Hiddekel, see voolab hommiku pool Assurit; ja neljas jõgi on Frat.

2:15b.GEN.002.015 Ja Issand Jumal võttis inimese ja pani ta Eedeni aeda harima ja hoidma.

2:16b.GEN.002.016 Ja Issand Jumal keelas inimest ja ütles: „Kõigist aia puudest sa võid küll süüa,

2:17b.GEN.002.017 aga hea ja kurja tundmise puust sa ei tohi süüa, sest päeval, mil sa sellest sööd, pead sa surma surema!”

2:18b.GEN.002.018 Ja Issand Jumal ütles: „Inimesel ei ole hea üksi olla; Ma tahan teha temale abi, kes tema kohane on!”

2:19b.GEN.002.019 Ja Issand Jumal valmistas mullast kõik loomad väljal ja kõik linnud taeva all ning tõi inimese juurde, et näha, kuidas tema neid nimetab. Ja kuidas inimene igat elavat olendit nimetas, nõnda pidi selle nimi olema.

2:20b.GEN.002.020 Ja inimene pani nimed kõigile lojustele ja lindudele taeva all ja kõigile loomadele väljal, aga inimesele ei leidunud abi, kes tema kohane oleks.

2:21b.GEN.002.021 Siis Issand Jumal laskis tulla raske une inimese peale ja see uinus magama; siis Ta võttis ühe tema küljeluudest ning sulges selle aseme taas lihaga.

2:22b.GEN.002.022 Ja Issand Jumal ehitas küljeluu, mille Ta inimesest oli võtnud, naiseks ja tõi tema Aadama juurde.

2:23b.GEN.002.023 Ja Aadam ütles: „See on nüüd luu minu luust ja liha minu lihast! Teda peab hüütama mehe naiseks, sest ta on mehest võetud!”

2:24b.GEN.002.024 Seepärast mees jätab maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole, ja nemad on üks liha!

2:25b.GEN.002.025 Ja nad olid mõlemad alasti, Aadam ja tema naine, ega häbenenud mitte.

3

3:1b.GEN.003.001 Aga madu oli kavalam kõigist loomadest väljal, kelle Issand Jumal oli teinud, ja ta ütles naisele: „Kas Jumal on tõesti öelnud, et te ei tohi süüa mitte ühestki rohuaia puust?”

3:2b.GEN.003.002 Ja naine vastas maole: „Me sööme küll rohuaia puude vilja,

3:3b.GEN.003.003 aga selle puu viljast, mis keset aeda, on Jumal öelnud: Te ei tohi sellest süüa ega selle külge puutuda, et te ei sureks!”

3:4b.GEN.003.004 Ja madu ütles naisele: „Te ei sure kummatigi mitte,

3:5b.GEN.003.005 vaid Jumal teab, et mil päeval te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja!”

3:6b.GEN.003.006 Ja naine nägi, et puust oli hea süüa, ja see tegi ta silmadele himu, ja et puu oli ihaldusväärne, sest see pidi targaks tegema. Siis ta võttis selle viljast ja sõi ning andis ühtlasi ka oma mehele, ja tema sõi.

3:7b.GEN.003.007 Siis nende mõlemate silmad läksid lahti ja nad tundsid endid alasti olevat, ja nad õmblesid viigilehti kokku ning tegid enestele põlled.

3:8b.GEN.003.008 Ja nad kuulsid Issanda Jumala häält, kes rohuaias sinna ja tänna käis, kui päev viluks läks, ja Aadam ja tema naine peitsid endid Issanda Jumala palge eest rohuaia puude keskele.

3:9b.GEN.003.009 Ja Issand Jumal hüüdis Aadamat ning ütles temale: „Kus sa oled?”

3:10b.GEN.003.010 Ja tema vastas: „Ma kuulsin Su häält rohuaias ja kartsin, sest ma olen alasti. Sellepärast ma peitsin enese ära!”

3:11b.GEN.003.011 Siis Ta küsis: „Kes on sulle teada andnud, et sa alasti oled? Või oled sa söönud puust, millest Ma sind keelasin söömast?”

3:12b.GEN.003.012 Ja Aadam vastas: „Naine, kelle Sa mulle kaasaks andsid, tema andis mulle puust ja ma sõin!”

3:13b.GEN.003.013 Ja Issand Jumal küsis naiselt: „Miks sa seda tegid?” Ja naine vastas: „Madu pettis mind, ja ma sõin!”

3:14b.GEN.003.014 Siis Issand Jumal ütles maole: „Et sa seda tegid, siis ole sa neetud kõigi lojuste ja kõigi väljaloomade seas! Sa pead roomama oma kõhu peal ja põrmu sööma kogu eluaja!

3:15b.GEN.003.015 Ja Ma tõstan vihavaenu sinu ja naise vahele, sinu seemne ja tema seemne vahele, kes purustab su pea, aga kelle kanda sa salvad!”

3:16b.GEN.003.016 Naisele Ta ütles: „Sinule Ma saadan väga palju valu, kui sa käima peal oled: sa pead valuga lapsi ilmale tooma! Sa himustad küll oma meest, aga tema valitseb su üle!”

3:17b.GEN.003.017 Aga Aadamale Ta ütles: „Et sa kuulsid oma naise sõna ja sõid puust, millest Mina sind keelasin, öeldes, et sa ei tohi sellest süüa, siis olgu maapind neetud sinu üleastumise pärast! Vaevaga pead sa sellest sööma kogu eluaja!

3:18b.GEN.003.018 Ta peab sulle kasvatama kibuvitsu ja ohakaid, ja põllutaimed olgu sulle toiduks!

3:19b.GEN.003.019 Oma palge higis pead sa leiba sööma, kuni sa jälle mullaks saad, sest sellest sa oled võetud! Tõesti, sa oled põrm ja pead jälle põrmuks saama!”

3:20b.GEN.003.020 Ja Aadam pani oma naisele nimeks Eeva, sest ta sai kõigi elavate emaks.

3:21b.GEN.003.021 Ja Issand Jumal tegi Aadamale ja ta naisele nahkriided ning pani neile selga.

3:22b.GEN.003.022 Ja Issand Jumal ütles: „Vaata, inimene on saanud nagu üheks meie hulgast, tundes head ja kurja! Aga nüüd, et ta oma kätt ei sirutaks ega võtaks ka elupuust ja ei sööks ega elaks igavesti”, —

3:23b.GEN.003.023 siis saatis Issand Jumal tema Eedeni rohuaiast välja, et ta hariks maad, millest ta oli võetud.

3:24b.GEN.003.024 Ja Ta ajas Aadama välja ja pani hommiku poole Eedeni rohuaeda keerubid ja tuleleegina sähviva mõõga, et need valvaksid elupuu teed.

4

4:1b.GEN.004.001 Ja Aadam sai ühte oma naise Eevaga, kes sai käima peale ja tõi Kaini ilmale ning ütles: „Ma olen Issanda abiga mehe ilmale toonud!”

4:2b.GEN.004.002 Ja tema sünnitas taas: ta venna Aabeli. Ja Aabel oli pudulojuste karjane, Kain aga oli põllumees.

4:3b.GEN.004.003 Ja mõne aja pärast juhtus, et Kain tõi Issandale roaohvri maaviljast,

4:4b.GEN.004.004 ja ka Aabel tõi oma pudulojuste esimesest soost ning nende rasvast, ja Issand vaatas Aabeli ja tema roaohvri peale,

4:5b.GEN.004.005 aga Kaini ja tema roaohvri peale ta ei vaadanud. Siis Kain vihastus väga ja lõi pilgu maha.

4:6b.GEN.004.006 Ja Issand küsis Kainilt: „Mispärast sa vihastud? Ja mispärast sa pilgu maha lööd?

4:7b.GEN.004.007 Eks ole: kui sa head teed, siis on su pilk tõstetud üles? Aga kui sa head ei tee, siis luurab patt ukse ees ja himustab sind! Kuid sina pead tema üle valitsema!”

4:8b.GEN.004.008 Ja Kain kõneles oma venna Aabeliga. Ja sündis, kui nad väljal olid, et Kain kippus oma venna Aabeli kallale ja tappis tema.

4:9b.GEN.004.009 Aga Issand küsis Kainilt: „Kus on su vend Aabel?” Ja tema vastas: „Ei mina tea. Kas ma olen oma venna hoidja?”

4:10b.GEN.004.010 Ja Tema ütles: „Mis sa oled teinud? Sinu venna vere hääl kisendab maa pealt Minu poole!

4:11b.GEN.004.011 Aga nüüd ole sa neetud siit maa pealt, mis oma suu on avanud, su venna verd sinu käest vastu võttes!

4:12b.GEN.004.012 Kui sa harid maad, siis see ei anna sulle enam oma rammu! Sa pead maa peal olema hulkur ja põgenik!”

4:13b.GEN.004.013 Ja Kain ütles Issandale: „Mu karistus on suurem kui ma suudan kanda!

4:14b.GEN.004.014 Vaata Sa oled mind täna ära ajanud siit maalt ja ma pean varjule minema Su palge eest ning maa peal olema hulkur ja põgenik! Ja igaüks, kes mind leiab, tapab mu!”

4:15b.GEN.004.015 Ja Issand ütles temale: „Sellepärast peab igaühele, kes Kaini tapab, seitsmekordselt kätte makstama!” Ja Issand pani Kainile märgi, et leidja teda maha ei lööks.

4:16b.GEN.004.016 Ja Kain läks ära Issanda palge eest ning elas Noodimaal, hommiku pool Eedenit.

4:17b.GEN.004.017 Ja Kain sai ühte oma naisega, kes sai käima peale ja tõi ilmale Hanoki; ja ta ehitas ühe linna ning nimetas selle linna oma poja Hanoki nime järgi.

4:18b.GEN.004.018 Ja Hanokile sündis Iirad, Iiradile sündis Mehuujael, Mehuujaelile sündis Metuusael, Metuusaelile sündis Lemek.

4:19b.GEN.004.019 Ja Lemek võttis enesele kaks naist: ühe nimi oli Aada ja teise nimi oli Silla.

4:20b.GEN.004.020 Ja Aada tõi ilmale Jaabali, kes sai nende isaks, kes elasid telkides ja kasvatasid karja.

4:21b.GEN.004.021 Ja tema venna nimi oli Juubal, kes sai kõigi kandlelööjate ja vilepuhujate isaks.

4:22b.GEN.004.022 Ja Silla tõi ilmale Tuubal-Kaini, kes õpetas sepist taguma kõiki, kes tegid vask- ja raudsepa tööd; ja Tuubal-Kaini õde oli Naama.

4:23b.GEN.004.023 Ja Lemek ütles oma naistele: „Aada ja Silla, kuulge mu häält, te Lemeki naised, pange tähele mu kõnet! Jah, haava pärast ma tapan mehe ja verme pärast nooruki!

4:24b.GEN.004.024 Kui Kaini pärast makstakse kätte seitse korda, siis Lemeki pärast seitsekümmend seitse korda!”

4:25b.GEN.004.025 Ja Aadam sai taas ühte oma naisega, kes tõi ilmale poja ja pani temale nimeks Sett, öeldes: „Jumal andis mulle teise järeltulija Aabeli asemele, kuna Kain ta tappis.”

4:26b.GEN.004.026 Ja Setile sündis ka poeg, ja ta pani temale nimeks Enos. Sel ajal hakati Issand nime appi hüüdma.

5

5:1b.GEN.005.001 See on Aadama sünniraamat. Sel päeval, mil Jumal inimese lõi, tegi Ta tema Jumala sarnaseks.

5:2b.GEN.005.002 Ta lõi tema meheks ja naiseks, ja Ta õnnistas neid ning andis neile loomisepäeval nime: inimene!

5:3b.GEN.005.003 Kui Aadam oli elanud sada kolmkümmend aastat, siis sündis temale poeg, kes oli tema sarnane, tema nägu, ja ta pani sellele nimeks Sett.

5:4b.GEN.005.004 Ja Aadama elupäevi oli pärast Seti sündimist kaheksasada aastat, ja temale sündis poegi ja tütreid.

5:5b.GEN.005.005 Nõnda oli kõiki Aadama elupäevi, mis ta elas, üheksasada kolmkümmend aastat; siis ta suri.

5:6b.GEN.005.006 Kui Sett oli elanud sada viis aastat, siis sündis temale Enos.

5:7b.GEN.005.007 Ja Sett elas pärast Enosi sündimist kaheksasada seitse aastat, ja temale sündis poegi ja tütreid.

5:8b.GEN.005.008 Nõnda oli kõiki Seti elupäevi üheksasada kaksteist aastat; siis ta suri.

5:9b.GEN.005.009 Kui Enos oli elanud üheksakümmend aastat, siis sündis temale Keenan.

5:10b.GEN.005.010 Ja Enos elas pärast Keenani sündimist kaheksasada viisteist aastat, ja temale sündis poegi ja tütreid.

5:11b.GEN.005.011 Nõnda oli kõiki Enosi elupäevi üheksasada viis aastat; siis ta suri.

5:12b.GEN.005.012 Kui Keenan oli elanud seitsekümmend aastat, siis sündis temale Mahalalel.

5:13b.GEN.005.013 Ja Keenan elas pärast Mahalaleli sündimist kaheksasada nelikümmend aastat, ja temale sündis poegi ja tütreid.

5:14b.GEN.005.014 Nõnda oli kõiki Keenani elupäevi üheksasada kümme aastat; siis ta suri.

5:15b.GEN.005.015 Kui Mahalalel oli elanud kuuskümmend viis aastat, siis sündis temale Jered.

5:16b.GEN.005.016 Ja Mahalalel elas pärast Jeredi sündimist kaheksasada kolmkümmend aastat, ja temale sündis poegi ja tütreid.

5:17b.GEN.005.017 Nõnda oli kõiki Mahalaleli elupäevi kaheksasada üheksakümmend viis aastat; siis ta suri.

5:18b.GEN.005.018 Kui Jered oli elanud sada kuuskümmend kaks aastat, siis sündis temale Eenok.

5:19b.GEN.005.019 Ja Jered elas pärast Eenoki sündimist kaheksasada aastat, ja temale sündis poegi ja tütreid.

5:20b.GEN.005.020 Nõnda oli kõiki Jeredi elupäevi üheksasada kuuskümmend kaks aastat; siis ta suri.

5:21b.GEN.005.021 Kui Eenok oli elanud kuuskümmend viis aastat, siis sündis temale Metuusala.

5:22b.GEN.005.022 Ja Eenok kõndis pärast Metuusala sündimist ühes Jumalaga kolmsada aastat, ja temale sündis poegi ja tütreid.

5:23b.GEN.005.023 Nõnda oli kõiki Eenoki elupäevi kolmsada kuuskümmend viis aastat.

5:24b.GEN.005.024 Eenok kõndis ühes Jumalaga, ja siis ei olnud teda enam, sest Jumal võttis tema ära.

5:25b.GEN.005.025 Kui Metuusala oli elanud sada kaheksakümmend seitse aastat, siis sündis temale Lemek.

5:26b.GEN.005.026 Ja Metuusala elas pärast Lemeki sündimist seitsesada kaheksakümmend kaks aastat, ja temale sündis poegi ja tütreid.

5:27b.GEN.005.027 Nõnda oli kõiki Metuusala elupäevi üheksasada kuuskümmend üheksa aastat; siis ta suri.

5:28b.GEN.005.028 Kui Lemek oli elanud sada kaheksakümmend kaks aastat, siis sündis temale poeg

5:29b.GEN.005.029 ja ta pani sellele nimeks Noa ning ütles: „See trööstib meid meie töös ja käte vaevas maa pärast, mille Issand on neednud!”

5:30b.GEN.005.030 Ja Lemek elas pärast Noa sündimist viissada üheksakümmend viis aastat, ja temale sündis poegi ja tütreid.

5:31b.GEN.005.031 Nõnda oli kõiki Lemeki elupäevi seitsesada seitsekümmend seitse aastat; siis ta suri.

5:32b.GEN.005.032 Ja kui Noa oli viissada aastat vana, siis sündisid Noale Seem, Haam ja Jaafet.

6

6:1b.GEN.006.001 Ja kui inimesi hakkas maa peal palju saama ja neile sündis tütreid,

6:2b.GEN.006.002

6:3b.GEN.006.003

6:4b.GEN.006.004 Sel ajal, ja veel pärastpoolegi, kui Jumala pojad heitsid inimeste tütarde juurde ja need neile lapsi ilmale tõid, olid hiiglased maa peal: needsamad vägimehed, kes muistsest ajast on kuulsad mehed.

6:5b.GEN.006.005

6:6b.GEN.006.006 siis Issand kahetses, et ta inimese oli teinud maa peale, ja Ta süda valutas.

6:7b.GEN.006.007 Ja Issand ütles: „Ma tahan inimese, kelle Ma olen loonud, maa pealt kaotada, niihästi inimesed kui loomad ja roomajad ja taeva linnud, sest Ma kahetsen, et Ma nad olen teinud!”

6:8b.GEN.006.008 Aga Noa leidis armu Issanda silmis.

6:9b.GEN.006.009 See on jutustus Noa soost: Noa oli üks õige mees, täiesti vaga oma rahvapõlve seas; Noa kõndis ühes Jumalaga.

6:10b.GEN.006.010 Ja Noale sündis kolm poega — Seem, Haam ja Jaafet.

6:11b.GEN.006.011 Aga maa oli Jumala palge ees raisku läinud ja vägivald täitis maad.

6:12b.GEN.006.012 Ja Jumal vaatas maad, ja näe, see oli raisku läinud, sest kõik liha maa peal oli oma eluviisides raiskunud!

6:13b.GEN.006.013 Ja Jumal ütles Noale: „Ma olen otsustanud teha lõpu kõigele lihale, sest maa on täis nende vägivalda, ja seepärast, vaata, Ma hävitan nad ühes maaga!

6:14b.GEN.006.014 Tee enesele laev goferipuust; laev tee kambritega ja pigita seda seest ning väljast maapigiga.

6:15b.GEN.006.015 Ja tee see nõndaviisi: laeva pikkus olgu kolmsada küünart, laius viiskümmend küünart ja kõrgus kolmkümmend küünart;

6:16b.GEN.006.016 valmista see küünramõõdu järgi; tee laevale katus peale ja tee uks laeva küljesse; tee sellele alumine, keskmine ja ülemine lagi.

6:17b.GEN.006.017 Sest vaata, Ma saadan veeuputuse maa peale ja hävitan taeva alt kõik liha, kus eluvaim sees on; kõik mis maa peal on, peab hinge heitma!

6:18b.GEN.006.018 Aga sinuga Ma teen lepingu ja sina pead minema laeva, sina ja su pojad, su naine ja su poegade naised sinuga.

6:19b.GEN.006.019 Ja sa pead viima laeva kõigist elavaist olendeist, kõigest lihast, igast liigist kaks, et nad koos sinuga jääksid elama: need olgu isane ja emane.

6:20b.GEN.006.020 Lindudest nende liikide järgi ja loomadest nende liikide järgi, kõigist roomajaist maa peal nende liikide järgi, kõigist peavad kaks tulema sinu juurde, et nad võiksid jääda elama.

6:21b.GEN.006.021 Ja sina võta enesele kõigest roast, mida süüakse, ja kogu enese juurde, et see oleks toiduks sinule ja neile.”

6:22b.GEN.006.022 Ja Noa tegi kõik. Nõnda nagu Jumal teda käskis, nõnda ta tegi.

7

7:1b.GEN.007.001 Ja Issand ütles Noale: „Mine sina ja kogu su pere laeva, sest Ma olen näinud, et sa selle rahvapõlve seas Minu ees õige oled.

7:2b.GEN.007.002 Võta enesele kõigist puhtaist loomadest seitse paari, isane ja emane; ja loomadest, kes puhtad ei ole, kaks — isane ja emane.

7:3b.GEN.007.003 Nõndasamuti lindudest taeva all seitse paari, isane ja emane, et nende sugu jääks elama kogu maa peale.

7:4b.GEN.007.004 Sest juba seitsme päeva pärast Ma lasen vihma sadada maa peale nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd, ja Ma kaotan maapinnalt kõik olendid, keda Ma olen teinud!”

7:5b.GEN.007.005 Ja Noa tegi kõik nõnda, nagu Issand teda käskis.

7:6b.GEN.007.006 Ja Noa oli kuussada aastat vana, kui uputusevesi maa peale tuli.

7:7b.GEN.007.007 Ja Noa läks laeva, ja ta pojad ja ta naine ja ta poegade naised temaga, veeuputuse eest.

7:8b.GEN.007.008 Puhtaist loomadest ja loomadest, kes puhtad ei ole, ja lindudest ja kõigist, kes maa peal roomavad,

7:9b.GEN.007.009 tulid kahekesi Noa juurde laeva isane ja emane, nõnda nagu Jumal Noale oli käsu andnud.

7:10b.GEN.007.010 Ja seitsme päeva pärast tuli veeuputus maa peale.

7:11b.GEN.007.011 Sel aastal, mil Noa kuussada aastat vanaks sai, teise kuu seitsmeteistkümnendal päeval, otse selsamal päeval puhkesid kõik suure sügavuse allikad ja taeva luugid tehti lahti.

7:12b.GEN.007.012 Ja sadu tuli maa peale nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd.

7:13b.GEN.007.013 Otse selsamal päeval läksid Noa ja Noa pojad Seem ja Haam ja Jaafet ning Noa naine ja kolm ta poegade naist üheskoos laeva,

7:14b.GEN.007.014 nemad ja kõik loomad oma liikide järgi, ja kõiksugu lojused oma liikide järgi, ja kõiksugu roomajad, kes maa peal roomavad, oma liikide järgi, ja kõiksugu lendajad oma liikide järgi, kõik linnud, kõik tiivulised.

7:15b.GEN.007.015 Ja need tulid Noa juurde laeva kahekaupa kõigest lihast, kus eluvaim sees on.

7:16b.GEN.007.016 Ja need, kes sisse läksid, olid isane ja emane kõigest lihast, nõnda nagu Jumal temale oli käsu andnud. Ja Issand sulges tema tagant.

7:17b.GEN.007.017 Siis tuli nelikümmend päeva veeuputust maa peale; vesi tõusis ja tõstis laeva, nõnda et see kerkis kõrgele maast.

7:18b.GEN.007.018 Ja vesi võttis võimust ning seda sai maa peal väga palju, ja laev liikus veepinnal.

7:19b.GEN.007.019 Ja vesi võttis maa peal üpris väga võimust ja kõik kõrged mäed kogu taeva all kaeti.

7:20b.GEN.007.020 Vesi tõusis neist viisteist küünart kõrgemale, nõnda et mäed olid kaetud.

7:21b.GEN.007.021 Siis heitis hinge kõik liha, mis maa peal liikus, niihästi linnud kui lojused ja metselajad ja kõik roomajad, kes maa peal roomasid, ja kõik inimesed ka.

7:22b.GEN.007.022 Kõik, kellel eluvaimu hingus ninas oli, kõik kes olid kuival maal, need surid.

7:23b.GEN.007.023 Nõnda hävitati kõik olendid, kes maa peal olid; niihästi inimesed kui loomad ja roomajad ja linnud taeva all hävitati maa pealt, ja jäid järele ainult Noa ja need, kes temaga laevas olid.

7:24b.GEN.007.024 Ja vesi võimutses maa peal sada viiskümmend päeva.

8

8:1b.GEN.008.001 Siis Jumal mõtles Noale ja kõigile metselajaile ja kõigile lojustele, kes temaga laevas olid; ja Jumal laskis tuult puhuda üle maa ja vesi alanes.

8:2b.GEN.008.002 Ja sügavuse allikad ja taevaluugid suleti, ja sadu taevast keelati.

8:3b.GEN.008.003 Ja vesi taganes maa pealt, taganes üha, ja saja viiekümne päeva pärast oli vesi vähenenud.

8:4b.GEN.008.004 Ja seitsmenda kuu seitsmeteistkümnendal päeval peatus laev Ararati mägede kohal.

8:5b.GEN.008.005 Ja vesi vähenes üha kümnenda kuuni; kümnenda kuu esimesel päeval paistsid mägede tipud.

8:6b.GEN.008.006 Ja kui nelikümmend päeva oli möödunud, siis Noa avas laeva akna, mille ta oli teinud,

8:7b.GEN.008.007 ja laskis välja ühe kaarna; see lendas sinna ja tänna, kuni vesi maa pealt oli kuivanud.

8:8b.GEN.008.008 Siis ta laskis enese juurest välja ühe tuvi, et näha, kas vesi on maa pealt kahanenud.

8:9b.GEN.008.009 Aga tuvi ei leidnud oma jalavarvastele puhkepaika ja tuli tagasi tema juurde laeva, sest vesi oli veel kogu maa peal; siis ta pistis oma käe välja ja võttis tema ning pani enese juurde laeva.

8:10b.GEN.008.010 Ja ta ootas veel teist seitse päeva ning laskis taas ühe tuvi laevast välja.

8:11b.GEN.008.011 Ja õhtul tuli tuvi tema juurde, ja vaata, tal oli nokas haljas õlipuu leht! Siis Noa mõistis, et vesi oli maa pealt kahanenud.

8:12b.GEN.008.012 Ja ta ootas veel teist seitse päeva ning laskis ühe tuvi välja, aga see ei tulnud enam tagasi tema juurde.

8:13b.GEN.008.013 Ja kuuesaja esimesel aastal, esimese kuu esimesel päeval, oli vesi maa pealt kuivanud. Ja Noa võttis ära laeva katuse ja vaatas, ja ennäe, maapind oli tahenenud!

8:14b.GEN.008.014 Ja teise kuu kahekümne seitsmendal päeval oli maa täiesti kuiv.

8:15b.GEN.008.015 Ja Jumal kõneles Noaga ning ütles:

8:16b.GEN.008.016 „Mine laevast välja, sina ja su naine ja su pojad ja su poegade naised ühes sinuga!

8:17b.GEN.008.017 Kõik loomad, kes su juures on, kõik liha, niihästi linnud kui lojused, ja kõik roomajad, kes maa peal roomavad, vii enesega ühes välja, et nad sigineksid maa peal, oleksid viljakad ja et neid maa peale saaks palju!”

8:18b.GEN.008.018 Ja Noa läks välja ja ta pojad ja ta naine ja ta poegade naised ühes temaga.

8:19b.GEN.008.019 Kõik loomad, kõik roomajad ja kõik linnud, kes liiguvad maa peal, läksid laevast välja sugukondade kaupa.

8:20b.GEN.008.020 Ja Noa ehitas Issandale altari ja võttis kõigist puhtaist loomadest ja kõigist puhtaist lindudest ning ohverdas altaril põletusohvreid.

8:21b.GEN.008.021 Ja Issand tundis meeldivat lõhna ja Issand mõtles Oma südames: „Ma ei nea enam maad inimese pärast, sest inimese südame mõtlemised on kurjad ta lapsepõlvest peale; Ma ei hävita ka enam kõike, mis elab, nõnda nagu Ma olen teinud.

8:22b.GEN.008.022 Niikaua kui püsib maa, ei lõpe külv ega lõikus, külm ega kuum, suvi ega talv, päev ega öö!”

9

9:1b.GEN.009.001 Ja Jumal õnnistas Noad ja tema poegi ning ütles neile: „Olge viljakad, teid saagu palju ja täitke maa!

9:2b.GEN.009.002 Teid peavad kartma ja pelgama kõik maa loomad ja kõik taeva linnud, kõik, kes maa peal liiguvad, ja kõik mere kalad; need on teie kätte antud.

9:3b.GEN.009.003 Kõik, mis liigub ja elab, olgu teile roaks; kõik selle annan Ma teile nagu halja rohugi.

9:4b.GEN.009.004 Kummatigi ei tohi te liha süüa ta hingega, see on: ta verega!

9:5b.GEN.009.005 Tõepoolest, teie eneste verd Ma nõuan taga: Ma nõuan seda kõigilt loomadelt, ja Ma nõuan inimestelt vastastikku inimese hinge!

9:6b.GEN.009.006 Kes valab inimese vere, selle vere valab inimene, sest inimene on tehtud Jumala näo järgi!

9:7b.GEN.009.007 Ja teie olge viljakad, teid saagu palju, siginege maa peal ja paljunege seal!”

9:8b.GEN.009.008 Ja Jumal rääkis Noa ja tema poegadega, kes ta juures olid, ning ütles:

9:9b.GEN.009.009 „Mina, vaata, teen lepingu teiega ja teie järglastega pärast teid,

9:10b.GEN.009.010 ja iga elava hingega, kes teie juures on: lindudega, lojustega ja kõigi metselajatega, kes teie juures on, kõigiga, kes laevast välja tulid, kõigi maa loomadega.

9:11b.GEN.009.011 Ma teen teiega lepingu, et enam ei hävitata kõike liha uputuse veega ja veeuputus ei tule enam maad rikkuma!”

9:12b.GEN.009.012 Ja Jumal ütles: „Lepingu tähis, mille Ma teen Enese ja teie ja iga teie juures oleva elava hinge vahel igavesteks põlvedeks, on see:

9:13b.GEN.009.013 Ma panen pilvedesse Oma vikerkaare ja see on lepingu tähiseks Minu ja maa vahel!

9:14b.GEN.009.014 Kui Ma kogun maa kohale pilvi ja pilvedes nähakse vikerkaart,

9:15b.GEN.009.015 siis Ma mõtlen Oma lepingule, mis on Minu ja teie ja iga elava hinge vahel kõiges lihas, ja vesi ei saa enam kõike liha hävitavaks uputuseks!

9:16b.GEN.009.016 Kui pilvedes on vikerkaar, siis Ma vaatan seda ja mõtlen igavesele lepingule Jumala ja iga elava hinge vahel kõiges maa peal olevas lihas!”

9:17b.GEN.009.017 Ja Jumal ütles Noale: „See on selle lepingu tähis, mille Ma olen teinud enese ja kõige liha vahel, mis maa peal on.”

9:18b.GEN.009.018 Ja Noa pojad, kes laevast välja tulid, olid Seem, Haam ja Jaafet; ja Haam oli Kaanani isa.

9:19b.GEN.009.019 Need kolm olid Noa pojad ja neist rahvastus kogu maa.

9:20b.GEN.009.020 Noa hakkas põllumeheks ja istutas viinamäe.

9:21b.GEN.009.021 Ta jõi viina, jäi joobnuks ja ajas oma telgis enese paljaks.

9:22b.GEN.009.022 Aga Haam, Kaanani isa, nägi oma isa paljast ihu ja rääkis sellest oma kahele vennale õues.

9:23b.GEN.009.023 Siis Seem ja Jaafet võtsid vaiba ja panid enestele õlgadele, läksid tagurpidi ja katsid kinni oma isa palja ihu; nende näod olid ära pööratud, nõnda et nad oma isa paljast ihu ei näinud.

9:24b.GEN.009.024 Kui Noa ärkas oma viinauimast ja sai teada, mis ta noorem poeg oli teinud,

9:25b.GEN.009.025 siis ta ütles: „Neetud olgu Kaanan, saagu ta oma vendadele sulaste sulaseks!”

9:26b.GEN.009.026 Ta ütles veel: „Kiidetud olgu Issand, Seemi Jumal, ja Kaanan olgu tema sulane!

9:27b.GEN.009.027 Jumal andku avarust Jaafetile, ta elagu Seemi telkides ja Kaanan olgu tema sulane!”

9:28b.GEN.009.028 Ja Noa elas pärast veeuputust kolmsada viiskümmend aastat.

9:29b.GEN.009.029 Ja kõiki Noa elupäevi oli üheksasada viiskümmend aastat; siis ta suri.

10

10:1b.GEN.010.001 Ja need on Noa poegade Seemi, Haami ja Jaafeti järeltulijad; pärast veeuputust sündisid neile pojad.

10:2b.GEN.010.002 Jaafeti pojad olid Gomer, Maagoog, Maadai, Jaavan, Tubal, Mesek ja Tiiras.

10:3b.GEN.010.003 Ja Gomeri pojad olid Askenas, Riifat ja Toogarma.

10:4b.GEN.010.004 Ja Jaavani pojad olid Eliisa ja Tarsis, kitiidid ja rodanlased;

10:5b.GEN.010.005 neist eraldusid saarte rahvad. Need olid Jaafeti järeltulijad nende maade järgi, igaühel oma keel, nende suguvõsade kaupa, vastavalt neile rahvastele.

10:6b.GEN.010.006 Ja Haami pojad olid Kuus, Mitsraim, Puut ja Kaanan.

10:7b.GEN.010.007 Ja Kuusi pojad olid Seba, Havila, Sabta, Raema ja Sabteka; ja Raema pojad olid Seeba ja Dedan.

10:8b.GEN.010.008 Ja Kuusile sündis Nimrod, kes oli esimene vägev mees maa peal.

10:9b.GEN.010.009 Tema oli vägev kütt Issand ees, seepärast öeldakse: „Vägev kütt Issanda ees nagu Nimrod!”

10:10b.GEN.010.010 Ja tema kuningriigi alguseks olid Paabel, Erek, Akkad ja Kalne Sinearimaal.

10:11b.GEN.010.011 Sellelt maalt ta väljus Assurisse ja ehitas Niinive, Rehobot-Iiri ja Kelahi,

10:12b.GEN.010.012 ja Reseni Niinive ja Kelahi vahele — see on see suur linn.

10:13b.GEN.010.013 Ja Mitsraimile sündisid luudlased, anamlased, lehablased, naftuhlased,

10:14b.GEN.010.014 patruuslased ja kasluhlased, kellest vilistid ja kaftoorlased on lähtunud.

10:15b.GEN.010.015 Ja Kaananile sündisid Siidon, tema esmasündinu, ja Heet,

10:16b.GEN.010.016 jebuuslased, emorlased, girgaaslased,

10:17b.GEN.010.017 hiivlased, arklased, siinlased,

10:18b.GEN.010.018 arvadlased, semarlased ja hamatlased; hiljem harunesid kaananlaste suguvõsad.

10:19b.GEN.010.019 Ja kaananlaste maa-ala oli Siidonist Gerari suunas Assani, Soodoma, Gomorra, Adma ja Seboimi suunas Lesani.

10:20b.GEN.010.020 Need olid Haami järeltulijad nende suguvõsade, keelte, maade ja rahvaste järgi.

10:21b.GEN.010.021 Ja Seemile sündisid ka pojad; tema oli kõigi Eeberi poegade esiisa, Jaafeti vanem vend.

10:22b.GEN.010.022 Seemi pojad olid Eelam, Assur, Arpaksad, Luud ja Aram.

10:23b.GEN.010.023 Ja Arami pojad olid Uuts, Huul, Geter ja Maas.

10:24b.GEN.010.024 Ja Arpaksadile sündis Selah, Selahile sündis Eeber.

10:25b.GEN.010.025 Ja Eeberile sündis kaks poega: ühe nimi oli Peleg, sest tema päevil jagunes maa; ja tema venna nimi oli Joktan.

10:26b.GEN.010.026 Ja Joktanile sündisid Almodad, Selef, Hasarmavet, Jaarah,

10:27b.GEN.010.027 Hadoram, Uusal, Dikla,

10:28b.GEN.010.028 Oobal, Abimael, Seeba,

10:29b.GEN.010.029 Oofir, Havila ja Joobab; need kõik olid Joktani pojad.

10:30b.GEN.010.030 Nende elukohad olid Meesast Sefaara suunas idapoolses mäestikus.

10:31b.GEN.010.031 Need olid Seemi järeltulijad nende suguvõsade, keelte, maade ja rahvaste järgi.

10:32b.GEN.010.032 Need olid Noa poegade suguvõsad nende põlvnemiste ja rahvaste järgi; neist harunesid rahvad maa peal pärast veeuputust.

11

11:1b.GEN.011.001 Kogu maailmas aga oli üks keel ja ühesugused sõnad.

11:2b.GEN.011.002 Ja sündis, kui nad hommiku poolt teele läksid, et nad Sinearimaal leidsid oru ja jäid sinna elama.

11:3b.GEN.011.003 Nad ütlesid üksteisele: „Tehkem nüüd telliskive ja põletagem neid hästi.” Siis olid telliskivid neile ehituskivideks ja maapigi oli saviks.

11:4b.GEN.011.004 Ja nad ütlesid: „Tulge, ehitagem enestele linn ja torn, mille tipp oleks taevas, ja tehkem enestele nimi, et me ei hajuks üle kogu maailma!”

11:5b.GEN.011.005 Aga Issand tuli alla vaatama linna ja torni, mida inimlapsed ehitasid.

11:6b.GEN.011.006 Ja Issand ütles: „Vaata, rahvas on üks ja neil kõigil on üks keel, ja see on alles nende tegude algus. Nüüd ei ole neil võimatu ükski asi, mida nad kavatsevad teha!

11:7b.GEN.011.007 Mingem nüüd alla ja segagem seal nende keel, et nad üksteise keelt ei mõistaks!”

11:8b.GEN.011.008 Ja Issand pillutas nad sealt üle kogu maailma ja nad jätsid linna ehitamata.

11:9b.GEN.011.009 Seepärast pandi sellele nimeks Paabel, sest seal Issand segas ära kogu maailma keele ja sealt pillutas Issand nad üle kogu maailma.

11:10b.GEN.011.010 Need olid Seemi järeltulijad: kui Seem oli sada aastat vana, siis sündis temale Arpaksad kaks aastat pärast veeuputust.

11:11b.GEN.011.011 Ja Seem elas pärast Arpaksadi sündimist viissada aastat, ja temale sündis poegi ja tütreid.

11:12b.GEN.011.012 Kui Arpaksad oli elanud kolmkümmend viis aastat, siis sündis temale Selah.

11:13b.GEN.011.013 Ja Arpaksad elas pärast Selahi sündimist nelisada kolm aastat, ja temale sündis poegi ja tütreid.

11:14b.GEN.011.014 Kui Selah oli elanud kolmkümmend aastat, siis sündis temale Eeber.

11:15b.GEN.011.015 Ja Selah elas pärast Eeberi sündimist nelisada kolm aastat, ja temale sündis poegi ja tütreid.

11:16b.GEN.011.016 Kui Eeber oli elanud kolmkümmend neli aastat, siis sündis temale Peleg.

11:17b.GEN.011.017 Ja Eeber elas pärast Pelegi sündimist nelisada kolmkümmend aastat, ja temale sündis poegi ja tütreid.

11:18b.GEN.011.018 Kui Peleg oli elanud kolmkümmend aastat, siis sündis temale Reu.

11:19b.GEN.011.019 Ja Peleg elas pärast Reu sündimist kakssada üheksa aastat, ja temale sündis poegi ja tütreid.

11:20b.GEN.011.020 Kui Reu oli elanud kolmkümmend kaks aastat, siis sündis temale Serug.

11:21b.GEN.011.021 Ja Reu elas pärast Serugi sündimist kakssada seitse aastat, ja temale sündis poegi ja tütreid.

11:22b.GEN.011.022 Kui Serug oli elanud kolmkümmend aastat, siis sündis temale Naahor.

11:23b.GEN.011.023 Ja Serug elas pärast Naahori sündimist kakssada aastat, ja temale sündis poegi ja tütreid.

11:24b.GEN.011.024 Kui Naahor oli elanud kakskümmend üheksa aastat, siis sündis temale Terah.

11:25b.GEN.011.025 Ja Naahor elas pärast Terahi sündimist sada üheksateist aastat, ja temale sündis poegi ja tütreid.

11:26b.GEN.011.026 Kui Terah oli elanud seitsekümmend aastat, siis sündisid temale Aabram, Naahor ja Haaran.

11:27b.GEN.011.027 Ja need olid Terahi järeltulijad: Terahile sündisid Aabram, Naahor ja Haaran; ja Haaranile sündis Lott.

11:28b.GEN.011.028 Aga Haaran suri enne kui ta isa Terah, oma sünnimaal Kaldea Uuris.

11:29b.GEN.011.029 Ja Aabram ja Naahor võtsid enestele naised; Aabrami naise nimi oli Saarai ja Naahori naise nimi oli Milka, Haarani tütar, kes oli Milka ja Jiska isa.

11:30b.GEN.011.030 Aga Saarai oli viljatu, temal ei olnud last.

11:31b.GEN.011.031 Ja Terah võttis oma poja Aabrami ja Haarani poja Loti, oma pojapoja, ja Saarai, oma minia, oma poja Aabrami naise, ja lahkus ühes nendega Kaldea Uurist, et minna Kaananimaale; ja nad jõudsid Haaranini ning jäid sinna elama.

11:32b.GEN.011.032 Ja Terahi elupäevi oli kakssada viis aastat, ja Terah suri Haaranis.

12

12:1b.GEN.012.001 Ja Issand ütles Aabramile: „Mine omalt maalt, omast sugukonnast ja isakojast maale, mille Ma sulle näitan!

12:2b.GEN.012.002 Ma teen sind suureks rahvaks ja õnnistan sind, Ma teen su nime suureks, et sa oleksid õnnistuseks!

12:3b.GEN.012.003 Siis Ma õnnistan neid, kes sind õnnistavad, panen vande alla need, kes sind neavad, ja sinu nimel õnnistavad endid kõik suguvõsad maa peal!”

12:4b.GEN.012.004 Ja Aabram läks, nagu Issand teda käskis, ja Lott läks ühes temaga; Aabram oli seitsekümmend viis aastat vana, kui ta Haaranist väljus.

12:5b.GEN.012.005 Ja Aabram võttis oma naise Saarai ja oma vennapoja Loti ja kogu nende varanduse, mis nad olid soetanud, ja Haaranis hangitud hingelised, ja nad läksid teele Kaananimaa poole. Ja nad jõudsid Kaananimaale.

12:6b.GEN.012.006 Ja Aabram käis maa läbi Sekemi püha paigani, Moore tammeni; kaananlased olid siis veel sellel maal.

12:7b.GEN.012.007 Ja Issand ilmutas Ennast Aabramile ning ütles: „Sinu soole Ma annan selle maa!” Siis ta ehitas sinna altari Issandale, kes oli Ennast temale ilmutanud.

12:8b.GEN.012.008 Sealt ta liikus edasi mäestikku Peetelist hommiku poole ja lõi oma telgi üles, nõnda et Peetel jäi õhtu ja Ai hommiku poole; ja ta ehitas sinna altari Issandale ning hüüdis appi Issanda nime.

12:9b.GEN.012.009 Ja Aabram läks teele, rändas üha ja siirdus Lõunamaale.

12:10b.GEN.012.010 Aga maal oli nälg. Siis Aabram läks alla Egiptusesse, et seal võõrana elada, sest maal oli suur nälg.

12:11b.GEN.012.011 Ja kui ta minnes Egiptusele ligines, ütles ta oma naisele Saaraile: „Vaata, ma tean, et sa oled ilusa välimusega naine.

12:12b.GEN.012.012 Aga kui egiptlased sind näevad, ütlevad nad: „See on tema naine!” Siis nad tapavad mind, aga jätavad sind elama.

12:13b.GEN.012.013 Ütle siis, et oled minu õde, et mu käsi sinu tõttu võiks hästi käia ja mu hing sinu pärast ellu jääks!”

12:14b.GEN.012.014 Kui Aabram jõudis Egiptusesse, siis nägid egiptlased, et naine oli väga ilus.

12:15b.GEN.012.015 Ja kui vaarao vürstid teda nägid, siis nad ülistasid teda vaaraole ja naine võeti vaarao kotta,

12:16b.GEN.012.016 kes tegi Aabramile tema pärast head: ta sai pudulojuseid, veiseid ja eesleid, sulaseid ja ümmardajaid, emaeesleid ja kaameleid.

12:17b.GEN.012.017 Aga Issand nuhtles vaaraot ja tema koda suurte nuhtlustega Saarai, Aabrami naise pärast.

12:18b.GEN.012.018 Siis vaarao kutsus Aabrami ning ütles: „Miks sa mulle seda tegid? Miks sa ei teatanud mulle, et ta on sinu naine?

12:19b.GEN.012.019 Miks sa ütlesid: ta on mu õde, nõnda et ma tema enesele naiseks võtsin? Aga nüüd, vaata, seal on su naine, võta tema ja mine!”

12:20b.GEN.012.020 Ja vaarao andis tema pärast meestele käsu, et nad saadaksid minema tema ja ta naise ja kõik, mis tal oli.

13

13:1b.GEN.013.001 Ja Aabram läks Egiptusest üles Lõunamaale, tema ja ta naine ja kõik, mis tal oli; ja Lott oli ühes temaga.

13:2b.GEN.013.002 Ja Aabram oli väga rikas karja, hõbeda ja kulla poolest.

13:3b.GEN.013.003 Ja ta rändas peatuspaigast teise, Lõunamaalt Peeteli poole, sinna paika, kus ta telk enne oli olnud Peeteli ja Ai vahel,

13:4b.GEN.013.004 altari paika, mille ta varem sinna oli teinud; ja Aabram hüüdis seal appi Issanda nime.

13:5b.GEN.013.005 Aga ka Lotil, kes rändas ühes Aabramiga, oli pudulojuseid, veiseid ja telke.

13:6b.GEN.013.006 Kuid maa ei suutnud neid toita, et üheskoos elada, sest nende varandus oli nii suur, et neil oli võimatu üheskoos elada.

13:7b.GEN.013.007 Ja Aabrami lojuste karjaste ja Loti lojuste karjaste vahel tekkis riid; kaananlased ja perislased elasid siis veel sellel maal.

13:8b.GEN.013.008 Siis Aabram ütles Lotile: „Ärgu olgu riidu minu ja sinu vahel, minu karjaste ja sinu karjaste vahel. Meie, mehed, oleme ju vennad!

13:9b.GEN.013.009 Eks ole kogu maa su ees lahti? Mine nüüd minu juurest ära, lähed sina vasakut kätt, lähen mina paremat kätt; lähed sina paremat kätt, lähen mina vasakut kätt.”

13:10b.GEN.013.010 Siis Lott tõstis oma silmad üles ja nägi, et kogu Jordani piirkond oli kõikjal veerikas; enne kui Issand Soodoma ja Gomorra hävitas, oli see kuni Soarini otsekui Issand rohuaed, samasugune nagu Egiptusemaa.

13:11b.GEN.013.011 Ja Lott valis enesele kogu Jordani piirkonna; Lott läks teele hommiku poole ja nad lahkusid teineteisest.

13:12b.GEN.013.012 Aabram jäi Kaananimaale ja Lott asus piirkonna linnadesse ning lõi oma telgid üles Soodomast saadik.

13:13b.GEN.013.013 Aga Soodoma mehed olid väga pahad ja patused Issanda ees.

13:14b.GEN.013.014 Ja Issand ütles Aabramile, pärast seda kui Lott tema juurest oli lahkunud: „Tõsta nüüd oma silmad üles ja vaata paigast, kus sa oled, põhja ja lõuna ja hommiku ja õhtu poole,

13:15b.GEN.013.015 sest kogu maa, mida sa näed, Ma annan sinule ja su soole igaveseks ajaks!

13:16b.GEN.013.016 Ja Ma teen su soo maapõrmu sarnaseks: kui keegi suudab maapõrmu ära lugeda, siis on sinugi sugu äraloetav!

13:17b.GEN.013.017 Võta kätte, käi maa läbi pikuti ja põiki, sest Ma annan selle sinule!”

13:18b.GEN.013.018 Ja Aabram võttis telgid ja tuli ning elas Mamre tammikus, mis on Hebroni juures; ja ta ehitas sinna altari Issandale.

14

14:1b.GEN.014.001 Ja Sineari kuninga Amrafeli, Ellasari kuninga Arjoki, Eelami kuninga Kedorlaomeri ja Goojimi kuninga Tideali päevil sündis,

14:2b.GEN.014.002 et nad alustasid sõda Soodoma kuninga Bera, Gomorra kuninga Birsa, Adma kuninga Sineabi, Seboimi kuninga Semeeberi ja Bela, see on Soari kuninga vastu.

14:3b.GEN.014.003 Need kõik kogunesid Siddimi orgu, kus nüüd on Soolameri.

14:4b.GEN.014.004 Kaksteist aastat olid nad Kedorlaomerit orjanud, aga kolmeteistkümnendal aastal nad tõstsid mässu.

14:5b.GEN.014.005 Ja neljateistkümnendal aastal tulid Kedorlaomer ja need kuningad, kes olid ühes temaga, ja lõid refalasi Astarot-Karnaimis, susiite Haamis, emiite Kirjataimi tasandikul

14:6b.GEN.014.006 ja horiite Seiri mäestikus kuni Eel-Paaranini, mis on kõrbe ääres.

14:7b.GEN.014.007 Siis nad pöördusid tagasi ja tulid Een-Mispatti, see on Kaadesisse, ja vallutasid kogu amalekkide väljade ala, samuti võitsid nad emorlasi, kes elasid Haseson-Taamaris.

14:8b.GEN.014.008 Aga Soodoma kuningas, Gomorra kuningas, Adma kuningas, Seboimi kuningas ja Bela, see on Soari kuningas, läksid välja ja valmistusid tapluseks nende vastu Siddimi orus:

14:9b.GEN.014.009 Eelami kuninga Kedorlaomeri, Goojimi kuninga Tideali, Sineari kuninga Amrafeli ja Ellasari kuninga Arjoki vastu — neli kuningat viie vastu!

14:10b.GEN.014.010 Aga Siddimi org oli täis maapigi auke. Kui Soodoma ja Gomorra kuningad põgenesid, siis nad langesid neisse, kuna ülejäänud põgenesid mäestikku.

14:11b.GEN.014.011 Ja nad võtsid kogu Soodoma ja Gomorra varanduse ja kogu nende toiduse ning läksid ära.

14:12b.GEN.014.012 Ja ära minnes nad võtsid ühes ka Loti, Aabrami vennapoja, ja tema varanduse; ta elas ju Soodomas.

14:13b.GEN.014.013 Aga üks põgenik tuli ja teatas Aabramile, heebrealasele, kes elas emorlase Mamre, Eskoli ja Aaneri venna tammikus; ja need olid Aabrami liitlased.

14:14b.GEN.014.014 Kui Aabram kuulis, et ta vennapoeg oli vangi viidud, siis ta vaatas üle oma kodakondsed, kes tema peres olid sündinud, arvult kolmsada kaheksateist, ja ajas vaenlasi taga kuni Daanini.

14:15b.GEN.014.015 Ta jaotas öösel oma sulased nende vastu, lõi neid ja jälitas neid kuni Hoobani, mis on Damaskusest vasakut kätt.

14:16b.GEN.014.016 Ja ta tõi tagasi kogu varanduse; ka Loti, oma vennapoja, ja tema varanduse ta tõi tagasi, samuti naised ja rahva.

14:17b.GEN.014.017 Ja kui ta Kedorlaomerit ja ühes temaga olevaid kuningaid löömast tagasi tuli, läks Soodoma kuningas temale vastu Saave orgu, see on Kuningaorgu.

14:18b.GEN.014.018 Ja Melkisedek, Saalemi kuningas, tõi leiba ja viina, sest tema oli kõige kõrgema Jumala preester,

14:19b.GEN.014.019 ja õnnistas teda ning ütles: „Olgu õnnistatud Aabram, kõige kõrgema Jumala, taeva ja maa looja poolt!

14:20b.GEN.014.020 Olgu kiidetud kõige kõrgem Jumal, kes sinu vaenlased su kätte andis!” Ja Aabram andis temale kümnist kõigest.

14:21b.GEN.014.021 Ja Soodoma kuningas ütles Aabramile: „Anna hingelised mulle, aga varandus võta enesele.”

14:22b.GEN.014.022 Kuid Aabram ütles Soodoma kuningale: „Ma tõstan oma käe üles Issanda, kõige kõrgema Jumala poole, Kes on taeva ja maa Looja,

14:23b.GEN.014.023 et ma ei võta lõngaotsa ega kingapaelagi kõigest sellest, mis sinu oma on, et sa ei saaks öelda: mina olen Aabrami rikkaks teinud!

14:24b.GEN.014.024 Mul pole midagi vaja — ainult, mis poisid sõid, ja mehed, kes ühes minuga käisid — Aaner, Eskol ja Mamre — need võtku oma osa!”

15

15:1b.GEN.015.001 Pärast neid lugusid tuli Aabramile nägemuses Issanda sõna, Kes ütles: „Ära karda, Aabram! Mina olen sulle kilbiks. Sinu tasu on väga suur!”

15:2b.GEN.015.002 Aga Aabram ütles: „Issand Issand! Mida Sa mulle saad anda? Mina ju lähen ära lastetuna ja mu koja valitsejaks on Elieser Damaskusest!”

15:3b.GEN.015.003 Ja Aabram ütles: „Vaata, mulle sa ei ole ihuvilja andnud, aga näe, minu kojas sündinu saab mu pärijaks!”

15:4b.GEN.015.004 Ja vaata, temale tuli Issanda sõna, Kes ütles: „Tema ei ole sinu pärija, vaid see, kes väljub su oma ihust, on su pärija.”

15:5b.GEN.015.005 Ja Ta viis teda õue ning ütles: „Vaata nüüd taeva poole ja loe tähti, kui sa suudad neid lugeda!” Ja Ta ütles temale: „Nõnda saab olema sinu sugu!”

15:6b.GEN.015.006 Ja ta uskus Issandat ning see arvati temale õiguseks.

15:7b.GEN.015.007 Ja Ta ütles temale: „Mina olen Issand, Kes sind tõi Kaldea Uurist, et anda sulle päranduseks see maa!”

15:8b.GEN.015.008 Aga ta küsis: „Issand Issand, millest ma ära tunnen, et ma selle pärin?”

15:9b.GEN.015.009 Siis Ta vastas temale: „Too mulle kolmeaastane õhvake, kolmeaastane kits, kolmeaastane jäär ja turteltuvi ühes lennuvõimelise pojaga.”

15:10b.GEN.015.010 Ja ta tõi Temale kõik need, lõikas need keskelt lõhki ja pani vastavad pooled vastakuti; aga lindusid ta ei lõiganud lõhki.

15:11b.GEN.015.011 Kui röövlinnud laskusid korjuste peale, siis peletas Aabram need minema.

15:12b.GEN.015.012 Aga kui päike loojus, vajus Aabram sügavasse unne, ja vaata, hirm ning suur pimedus haarasid teda!

15:13b.GEN.015.013 Ja Issand ütles Aabramile: „Sa pead teadma, et su järglased on võõrastena maal, mis ei ole nende oma; nad tehakse orjadeks ja neid vaevatakse nelisada aastat.

15:14b.GEN.015.014 Aga ka rahvast, keda nad orjavad, Ma karistan, ja selle järel nad tulevad ära suure varandusega.

15:15b.GEN.015.015 Sina ise aga lähed rahuga oma vanemate juurde, sind maetakse heas vanuses.

15:16b.GEN.015.016 Alles neljas põlv tuleb siia tagasi, sest emorlaste süü ei ole tänini veel küllaldane!”

15:17b.GEN.015.017 Ja kui päike oli loojunud ja kui oli pime, siis nähti suitsevat küpsetusahju ja tuleleeki, mis nende lõigatud tükkide vahelt läbi käis!

15:18b.GEN.015.018 Selsamal päeval Issand tegi Aabramiga lepingu ja ütles: „Sinu soole Ma annan selle maa Egiptuseojast suure jõeni, Frati jõeni,

15:19b.GEN.015.019 keenlased, kenislased, kadmonlased,

15:20b.GEN.015.020 hetiidid, perislased, refalased, 21 emorlased, kaananlased, girgaaslased ja jebuuslased!”

15:21b.GEN.015.021

16

16:1b.GEN.016.001 Ja Saarai, Aabrami naine, ei toonud temale last ilmale; aga tal oli ümmardajaks egiptlanna, nimega Haagar.

16:2b.GEN.016.002 Ja Saarai ütles Aabramile: „Vaata, Issand on mind keelanud last saamast. Heida nüüd mu ümmardaja juurde, vahest saan järeltulija temalt!” Ja Aabram kuulis Saarai sõna.

16:3b.GEN.016.003 Ja Saarai, Aabrami naine, võttis egiptlanna Haagari, oma ümmardaja, pärast seda kui Aabram oli kümme aastat elanud Kaananimaal, ja andis ta oma mehele Aabramile naiseks.

16:4b.GEN.016.004 Ja tema heitis Haagari juurde ja see sai käima peale; aga kui see nägi, et ta oli käima peal, siis oli ta emand tema silmis nagu alam.

16:5b.GEN.016.005 Ja Saarai ütles Aabramile: „Mulle sündinud ülekohus tulgu sinu peale! Mina andsin oma ümmardaja sinu sülle, aga kui ta nüüd näeb, et ta on käima peal, siis olen mina tema silmis nagu alam. Issand mõistku õigust minu ja sinu vahel!”

16:6b.GEN.016.006 Aga Aabram ütles Saaraile: „Vaata, su ümmardaja on sinu käes! Talita temaga, nagu sa heaks arvad.” Siis Saarai alandas teda, aga seejärel ta põgenes tema juurest.

16:7b.GEN.016.007 Ja Issanda Ingel leidis tema veeallika juurest kõrbes, Suuri tee ääres oleva allika juurest.

16:8b.GEN.016.008 Ja Ta ütles: „Haagar, Saarai ümmardaja! Kust sa tuled ja kuhu sa lähed?” Ja tema vastas: „Ma põgenen oma emanda Saarai eest!”

16:9b.GEN.016.009 Siis ütles Issanda Ingel temale: „Mine tagasi oma emanda juurde ja alanda ennast tema käte alla!”

16:10b.GEN.016.010 Ja Issanda Ingel ütles temale: „Ma teen sinu soo nõnda arvurikkaks, et see paljuse pärast pole loetav!”

16:11b.GEN.016.011 Ja Issanda Ingel ütles temale: „Vaata, sa oled käima peal ja tood poja ilmale! Pane temale nimeks Ismael, sest Issand on kuulnud su alandusest!

16:12b.GEN.016.012 Temast tuleb mees nagu metseesel — tema käsi on igaühe vastu ja igaühe käsi on tema vastu — ta elab vaenus kõigi oma vendadega!”

16:13b.GEN.016.013 Siis ta nimetas Issandat, Kes temaga oli rääkinud, nimega „Sina oled nähtav Jumal!” Sest ta ütles: „Eks ole minagi siin viimaks näinud Teda, Kes mind näeb?”

16:14b.GEN.016.014 Seepärast nimetatakse kaevu Lahhai-Roi kaevuks; vaata, see on Kaadesi ja Baaradi vahel.

16:15b.GEN.016.015 Ja Haagar tõi Aabramile poja ilmale; ja Aabram pani oma pojale, kelle Haagar oli sünnitanud, Ismael nimeks.

16:16b.GEN.016.016 Ja Aabram oli kaheksakümmend kuus aastat vana, kui Haagar Aabramile Ismaeli ilmale tõi.

17

17:1b.GEN.017.001 Kui Aabram oli üheksakümmend üheksa aastat vana, siis Issand ilmutas Ennast Aabramile ja ütles temale: „Mina olen kõigeväeline Jumal, käi Minu palge ees ja ole vaga!

17:2b.GEN.017.002 Ma teen lepingu Enese ja sinu vahel ja sind üpris väga paljuks!”

17:3b.GEN.017.003 Siis Aabram heitis silmili maha ja Jumal rääkis temaga, öeldes:

17:4b.GEN.017.004 „See olen Mina! Vaata, Mu leping sinuga on, et sina saad paljude rahvaste isaks!

17:5b.GEN.017.005 Sinu nime ei hüüta siis enam Aabramiks, vaid su nimi olgu Aabraham, sest Ma teen sind paljude rahvaste isaks!

17:6b.GEN.017.006 Ma teen sind üpris väga viljakaks ja lasen sind rahvaiks saada, kuningadki põlvnevad sinust!

17:7b.GEN.017.007 Ma teen lepingu Enese ja sinu vahel, ja sinu soo vahel pärast sind, igaveseks lepinguks sugupõlvedele, et Ma olen Jumalaks sinule ja su soole pärast sind.

17:8b.GEN.017.008 Ja Ma annan sinule ja su soole pärast sind selle maa, kus sa võõrana elad, kogu Kaananimaa, igaveseks omandiks. Ja Mina olen neile Jumalaks!”

17:9b.GEN.017.009 Ja Jumal ütles Aabrahamile: „Ja sina pead Mu lepingut pidama, sina ja su sugu pärast sind põlvest põlve.

17:10b.GEN.017.010 See on Minu leping Minu ja teie ning sinu soo vahel pärast sind, mida te peate pidama: kõik meesterahvad tuleb teil ümber lõigata!

17:11b.GEN.017.011 Te peate oma eesnaha liha ümber lõikama ja see olgu Minu ja teie vahelise lepingu märgiks.

17:12b.GEN.017.012 Kaheksapäevastena tuleb teil ümber lõigata kõik teie meesterahvad põlvkondade viisi, olgu peres sündinud, olgu raha eest ostetud ükskõik missuguselt võõralt, kes sinu soost ei ole,

17:13b.GEN.017.013 kindlasti tuleb ümber lõigata niihästi su peres sündinu kui su raha eest ostetu. Minu leping peab teie ihu küljes olema igavese lepinguna!

17:14b.GEN.017.014 Aga eesnahaga meesterahvas, kelle eesnaha liha ei ole ümber lõigatud, tuleb hävitada oma rahva seast: ta on tühistanud Minu lepingu!”

17:15b.GEN.017.015 Ja Jumal ütles Aabrahamile: „Saaraid, oma naist, ära hüüa enam Saaraiks, vaid tema nimi olgu Saara!

17:16b.GEN.017.016 Ma õnnistan teda ja annan ka temalt sulle poja! Ma õnnistan teda nõnda, et ta saab rahvaiks, rahvaste kuningadki põlvnevad temast!”

17:17b.GEN.017.017 Siis Aabraham heitis silmili maha, naeris ja ütles oma südames: „Kas peaks saja-aastasele poeg sündima? Või peaks üheksakümneaastane Saara sünnitama?”

17:18b.GEN.017.018 Ja Aabraham ütles Jumalale: „Kui ainult Ismaelgi sinu ees jääks elama!”

17:19b.GEN.017.019 Siis ütles Jumal: „Siiski, su naine Saara sünnitab sulle poja ja sa pead panema temale nimeks Iisak. Ja Ma teen temaga lepingu, igaveseks lepinguks tema soole pärast teda!

17:20b.GEN.017.020 Aga ka Ismaeli pärast Ma olen sind kuulnud. Vaata, Ma õnnistan teda ja teen ta viljakaks ning üpris väga arvurikkaks. Temast sünnib kaksteist vürsti ja Ma teen ta suureks rahvaks.

17:21b.GEN.017.021 Kuid Oma lepingu Ma teen Iisakiga, kelle Saara sulle sünnitab tuleval aastal selsamal ajal!”

17:22b.GEN.017.022 Kui Jumal oli lõpetanud kõneluse Aabrahamiga, siis Ta läks tema juurest üles.

17:23b.GEN.017.023 Ja Aabraham võttis oma poja Ismaeli ja kõik oma peres sündinud, ja kõik raha eest ostetud, kõik meesterahvad Aabrahami pere inimeste hulgast, ja lõikas ümber nende eesnaha liha, otse selsamal päeval, nõnda nagu Jumal teda oli käskinud.

17:24b.GEN.017.024 Aabraham oli üheksakümmend üheksa aastat vana, kui ta eesnaha liha ümber lõigati.

17:25b.GEN.017.025 Ja Ismael, tema poeg, oli kolmteist aastat vana, kui ta eesnaha liha ümber lõigati.

17:26b.GEN.017.026 Otse selsamal päeval lõigati ümber Aabraham ja tema poeg Ismael;

17:27b.GEN.017.027 ja kõik ta pere mehed, peres sündinud ja võõrastelt raha eest ostetud, lõigati ümber koos temaga.

18

18:1b.GEN.018.001 Ja Issand ilmutas Ennast temale Mamre tammikus, kui ta istus telgi ukse ees kõige palavamal päevaajal.

18:2b.GEN.018.002 Ta tõstis oma silmad üles ja vaatas, ja ennäe, kolm meest seisid ta ees! Ja nähes neid, tõttas ta telgi ukse juurest neile vastu ja kummardas maani

18:3b.GEN.018.003 ning ütles: „Issand, kui ma Sinu silmis armu leian, siis ära mine Oma sulasest mööda!

18:4b.GEN.018.004 Toodagu nüüd pisut vett, peske jalgu ja nõjatuge puu alla.

18:5b.GEN.018.005 Ma toon palukese leiba, kinnitage südant enne kui edasi lähete, kui juba kord olete Oma sulase kaudu käimas!” Ja nad vastasid: „Tee nõnda, nagu sa oled rääkinud!”

18:6b.GEN.018.006 Ja Aabraham tõttas telki Saara juurde ning ütles: „Võta ruttu kolm mõõtu nisujahu, sõtku ja tee kooke!”

18:7b.GEN.018.007 Ja Aabraham jooksis karja juurde, võttis ühe noore ja ilusa vasika, andis poisi kätte ja see tõttas seda valmistama.

18:8b.GEN.018.008 Ja ta tõi võid, piima ja vasika, mis oli valmistatud, ja pani nende ette; ta ise seisis nende juures puu all, kui nad sõid.

18:9b.GEN.018.009 Siis nad küsisid temalt: „Kus su naine Saara on?” Ja ta vastas: „Seal telgis!”

18:10b.GEN.018.010 Siis ta ütles: „Ma tulen sinu juurde kindlasti tagasi aasta pärast samal ajal, ja vaata, su naisel Saaral saab olema poeg!” Ja Saara kuulis seda tema selja taga oleva telgi ukse juures.

18:11b.GEN.018.011 Aga Aabraham ja Saara olid vanad ja elatanud; Saaral oli lakanud olemast ka see, mis muidu naistele on omane.

18:12b.GEN.018.012 Ja Saara naeris iseeneses ja mõtles: „Nüüd, kui ma olen vanaks jäänud, peaks mul veel himu olema! Ja ka mu isand on vana.”

18:13b.GEN.018.013 Aga Issand ütles Aabrahamile: „Miks Saara naerab ja ütleb: kas ma tõesti peaksin sünnitama, kuna ma ju olen vana?

18:14b.GEN.018.014 Kas peaks Issandal midagi olema võimatu? Ma tulen su juurde tagasi aasta pärast samal ajal, ja Saaral saab olema poeg!”

18:15b.GEN.018.015 Kuid Saara salgas, öeldes: „Mina ei naernud!” Sest ta kartis. Tema aga ütles: „Sa naersid küll!”

18:16b.GEN.018.016 Siis mehed tõusid sealt üles ja vaatasid alla Soodoma poole; ja Aabraham läks ühes nendega, neid saatma.

18:17b.GEN.018.017 Ja Issand ütles: „Kas peaksin varjama Aabrahami eest, mida tahan teha?

18:18b.GEN.018.018 Aabraham saab ometi suureks ja vägevaks rahvaks ja tema nimel õnnistavad endid kõik maailma rahvad!

18:19b.GEN.018.019 Sest Ma tean temast, et ta käsib oma poegi ja järeltulevat sugu hoida Issand teed ning teha, mis õige ja kohus, et Issand võiks anda Aabrahamile, mis Ta temale on tõotanud.”

18:20b.GEN.018.020 Siis ütles Issand: „Hädakisa Soodoma ja Gomorra pärast on suur ja nende patud on väga rasked!

18:21b.GEN.018.021 Seepärast Ma lähen alla ja vaatan, kas nad Minuni jõudnud hädakisa kohaselt on teinud kõike seda või mitte. Ma tahan seda teada!”

18:22b.GEN.018.022 Ja mehed pöördusid sealt ära ja läksid Soodomasse, aga Aabraham jäi veel seisma Issanda ette.

18:23b.GEN.018.023 Ja Aabraham astus ligi ning ütles: „Kas tahad tõesti hävitada õige ühes õelaga?

18:24b.GEN.018.024 Vahest on linnas viiskümmend õiget? Kas tahad siis need hävitada ega taha paigale andeks anda nende viiekümne õige pärast, kes seal on?

18:25b.GEN.018.025 Jäägu Sinust kaugele see tegu, et tapad õige ühes õelaga, et õigel käib käsi nagu õelalgi! Jäägu see Sinu poolt tegemata! Kas kõige maailma kohtumõistja ei peaks tegema õigust?”

18:26b.GEN.018.026 Ja Issand ütles: „Kui Ma Soodoma linnast leian viiskümmend õiget, siis annan nende pärast andeks kogu paigale.”

18:27b.GEN.018.027 Aga Aabraham kostis ning ütles: „Vaata, ma olen nõuks võtnud siiski Issandaga rääkida, kuigi olen põrm ja tuhk!

18:28b.GEN.018.028 Vahest puudub viiekümnest õigest viis? Kas tahad siis nende viie pärast hävitada kogu linna?” Ja Tema vastas: „Ma ei hävita, kui sealt leian nelikümmend viis!”

18:29b.GEN.018.029 Ja ta jätkas veelgi kõnelust Temaga ning ütles: „Vahest leidub seal nelikümmend?” Ja Tema vastas: „Ma ei tee seda neljakümne pärast!”

18:30b.GEN.018.030 Aga ta ütles: „Ärgu süttigu põlema Issanda viha, et ma veel räägin! Vahest leidub seal kolmkümmend?” Ja Tema vastas: „Ma ei tee seda, kui sealt leian kolmkümmend!”

18:31b.GEN.018.031 Siis ta ütles: „Vaata, ma olen nõuks võtnud siiski Issandaga rääkida. Vahest leidub seal kakskümmend?” Ja Tema vastas: „Ma ei hävita kahekümne pärast!”

18:32b.GEN.018.032 Aga ta ütles: „Ärgu süttigu põlema Issanda viha, et ma veel üksainus kord räägin! Vahest leidub seal kümme?” Ja Tema vastas: „Ma ei hävita kümne pärast!”

18:33b.GEN.018.033 Ja Issand läks ära, kui oli lõpetanud kõneluse Aabrahamiga; ja Aabraham läks koju.

19

19:1b.GEN.019.001 Ja need kaks Inglit jõudsid õhtul Soodomasse. Lott istus parajasti Soodoma väravas. Kui Lott neid nägi, siis ta tõusis neile vastu, kummardas silmili maha

19:2b.GEN.019.002 ja ütles: „Ennäe mu isandaid! Astuge ometi oma sulase kotta, jääge öömajale ja peske oma jalad. Hommikul võite vara üles tõusta ja oma teekonda jätkata!” Kuid nad vastasid: „Ei, me jääme ööseks välja!”

19:3b.GEN.019.003 Aga ta käis neile väga peale. Siis nad põikasid tema juurde ning tulid ta kotta. Ja ta valmistas neile söömaaja, küpsetas hapnemata leibu ja nad sõid.

19:4b.GEN.019.004 Nad ei olnud veel magama heitnud, kui linna mehed, Soodoma mehed, piirasid koda, niihästi noored kui vanad, kogu rahvas viimseni,

19:5b.GEN.019.005 ja hüüdsid Lotti ning ütlesid temale: „Kus on mehed, kes öösel tulid sinu juurde? Too nad välja meie kätte, et saaksime neid katsuda!”

19:6b.GEN.019.006 Siis Lott läks välja nende juurde ukse ette, sulges ukse enese järel

19:7b.GEN.019.007 ja ütles: „Mu vennad, ärge ometi tehke kurja!

19:8b.GEN.019.008 Vaadake, mul on kaks tütart, kes mehest veel midagi ei tea. Ma toon need välja teie kätte ja talitage nendega, nagu teie silmis hea on. Neile meestele ainult ärge tehke midagi, sest nad on tulnud varjule minu katuse alla!”

19:9b.GEN.019.009 Kuid nad vastasid: „Käi minema!” Ja nad ütlesid: „Ise on tulnud võõrana elama, aga tahab olla kohtumõistjaks! Nüüd me kohtleme sind kurjemini kui neid!” Ja nad kippusid väga mehe, Loti, kallale ning asusid ust maha murdma.

19:10b.GEN.019.010 Siis mehed sirutasid käed välja, tõmbasid Loti eneste juurde kotta ja sulgesid ukse.

19:11b.GEN.019.011 Aga mehi, kes koja ukse taga olid, lõid nad pimestusega, niihästi väikesi kui suuri, nõnda et need väsisid ust otsimast.

19:12b.GEN.019.012 Ja mehed ütlesid Lotile: „Kas sul veel keegi siin on? Oma väimehed, pojad ja tütred ja kõik, kes sul linnas on, vii siit paigast ära,

19:13b.GEN.019.013 sest me hävitame selle paiga, kuna hädakisa nende pärast on Issanda ees suur; ja Issand on meid läkitanud seda hävitama!”

19:14b.GEN.019.014 Siis Lott läks välja ja kõneles oma väimeestega, kes pidid võtma ta tütred, ning ütles: „Tõuske, minge siit paigast ära, sest Issand hävitab selle linna!” Aga oma väimeeste silmis ta heitis nalja.

19:15b.GEN.019.015 Ja kui hakkas koitma, kiirustasid Inglid Lotti, öeldes: „Tõuse, võta oma naine ja kaks tütart, kes siin on, et sa ei hukkuks linna süü pärast!”

19:16b.GEN.019.016 Ja kui ta veel kõhkles, siis haarasid mehed kinni ta käest, ja ta naise käest ja ta mõlemate tütarde käest, sest Issand tahtis teda säästa; ja nad viisid ta ära ning jätsid väljapoole linna.

19:17b.GEN.019.017 Ja neid välja viies nad ütlesid: „Päästa oma hing! Ära vaata selja taha ja ära peatu mitte kuskil ümbruskonnas! Põgene mäestikku, et sa ei hukkuks!”

19:18b.GEN.019.018 Ja Lott vastas neile: „Muidugi mitte, mu Issand!

19:19b.GEN.019.019 Vaata, Su sulane on küll Sinu silmis armu leidnud ja suur on Su heldus, mida mulle oled osutanud, jättes mu hinge elama! Aga ma ei suuda põgeneda mäestikku, et õnnetus mind ei tabaks ja ma ei sureks!

19:20b.GEN.019.020 Vaata, see linn taamal on nii ligidal, et sinna võiks põgeneda ja on pisitilluke! Kui ma ometi sinna pääseksin — eks ole, see on ju pisitilluke? — siis võiks mu hing jääda elama!”

19:21b.GEN.019.021 Ja Ta vastas temale: „Vaata, Ma võtan sind kuulda ka selles asjas ega paiska segi linna, millest sa räägid!

19:22b.GEN.019.022 Tõtta, põgene sinna, sest Ma ei või midagi teha enne, kui sa sinna oled jõudnud!” Seepärast pandi sellele linnale nimeks Soar.

19:23b.GEN.019.023 Päike oli just tõusnud maa kohale, kui Lott jõudis Soari.

19:24b.GEN.019.024 Ja Issand laskis sadada Soodoma ja Gomorra peale väävlit ja tuld Issanda juurest taevast

19:25b.GEN.019.025 ning hävitas need linnad ja kogu ümbruskonna, kõik linnade elanikud ja maa taimestiku.

19:26b.GEN.019.026 Aga Loti naine, kes ta järel käis, vaatas tagasi ja muutus soolasambaks!

19:27b.GEN.019.027 Ja Aabraham läks hommikul vara paika, kus ta Issanda ees oli seisnud,

19:28b.GEN.019.028 heitis pilgu alla Soodoma ja Gomorra poole ja kogu ümbruskonna maapinnale, vaatas, ja ennäe, maast tõusis suits otsekui sulatusahju suits!

19:29b.GEN.019.029 Kui Jumal oli segi paisanud ümbruskonna linnad, mõtles Jumal Aabrahamile ja saatis Loti ära selle hävituse keskelt, millega ta segi paiskas need linnad, kus Lott oli elanud.

19:30b.GEN.019.030 Ja Lott läks Soarist üles ning elas mäestikus ühes oma kahe tütrega, sest ta kartis elada Soaris; ta elas ühes koopas, tema ise ja ta mõlemad tütred.

19:31b.GEN.019.031 Kord ütles vanem nooremale: „Meie isa on vana ja pole ühtki meest maal, kes tuleks meie juurde kogu maailma kombe järgi.

19:32b.GEN.019.032 Tule, joodame oma isa viinaga ja magame temaga, et saaksime oma isalt järeltulija!”

19:33b.GEN.019.033 Ja nad jootsid oma isa sel ööl viinaga ja vanem läks ning magas oma isaga; see ei märganudki, millal ta magama heitis või üles tõusis.

19:34b.GEN.019.034 Ja järgmisel päeval ütles vanem nooremale: „Vaata, ma magasin eile oma isaga. Joodame ka sel ööl teda viinaga, siis mine maga sina temaga, et saaksime oma isalt järeltulija!”

19:35b.GEN.019.035 Ja nad jootsid ka sel ööl oma isa viinaga ja noorem läks ning magas temaga; see ei märganudki, millal ta magama heitis või üles tõusis.

19:36b.GEN.019.036 Ja Loti mõlemad tütred said oma isast käima peale.

19:37b.GEN.019.037 Ja vanem sünnitas poja ning pani temale nimeks Moab; see on moabiitide isa tänapäevani.

19:38b.GEN.019.038 Ja noorem sünnitas ka poja ning pani temale nimeks Ben-Ammi; see on ammonlaste isa tänapäevani.

20

20:1b.GEN.020.001 Ja Aabraham siirdus sealt Lõunamaale ning asus elama Kaadesi ja Suuri vahele; ta elas Geraris võõrana.

20:2b.GEN.020.002 Ja Aabraham ütles oma naise Saara kohta: „Ta on minu õde.” Siis Gerari kuningas Abimelek läkitas järele ja võttis Saara.

20:3b.GEN.020.003 Aga Jumal tuli Abimeleki juurde öösel unes ja ütles temale: „Vaata, sa pead surema naise pärast, kelle sa enesele võtsid, sest ta on abielunaine!”

20:4b.GEN.020.004 Abimelek aga ei olnud temasse puutunud ja vastas: „Issand, kas tahad surmata ka õiget rahvast?

20:5b.GEN.020.005 Eks ta öelnud mulle: ta on minu õde? Ja tema ütles ka ise: ta on mu vend! Ma tegin seda vaga südame ja süütute kätega!”

20:6b.GEN.020.006 Siis ütles Jumal temale unes: „Minagi tean, et sa tegid seda vaga südamega ja ma hoidsin sind ka Minu vastu pattu tegemast: sellepärast Ma ei lasknud sind temasse puutuda.

20:7b.GEN.020.007 Ja nüüd anna mehele naine tagasi, sest ta on prohvet ja ta palub sinu pärast, et sa jääksid elama. Aga kui sa tagasi ei anna, siis tea, et peate surema sina ja kõik, kes sul on!”

20:8b.GEN.020.008 Ja Abimelek tõusis hommikul vara, kutsus kõik oma sulased ning rääkis kõik need sõnad nende kuuldes; ja mehed kartsid väga.

20:9b.GEN.020.009 Siis Abimelek kutsus Aabrahami ja ütles temale: „Mis sa meile tegid! Millega ma sinu vastu pattu tegin, et sa tõid suure süü minu ja mu kuningriigi peale? Sa oled minuga teinud sündmatuid tegusid!”

20:10b.GEN.020.010 Ja Abimelek küsis Aabrahamilt: „Mida sa mõtlesid seda asja tehes?”

20:11b.GEN.020.011 Ja Aabraham vastas: „Mina mõtlesin ainult, et selles paigas ei ole jumalakartust ja mind tapetakse mu naise pärast.

20:12b.GEN.020.012 Ja tema ongi tõepoolest mu õde: mu isa tütar, kuigi mitte mu ema tütar; seetõttu ta sai mu naiseks.

20:13b.GEN.020.013 Aga kui Jumal saatis mind isamajast rändama, ütlesin ma temale: osuta mulle seda armastust, et sa kõigis paigus, kuhu tuleme, minu kohta ütled: ta on mu vend!”

20:14b.GEN.020.014 Siis Abimelek võttis pudulojuseid ja veiseid, sulaseid ja ümmardajaid ja andis Aabrahamile; ja ta andis temale tagasi Saara, ta naise.

20:15b.GEN.020.015 Ja Abimelek ütles: „Vaata, mu maa on lahti sinu ees, ela, kus sulle meeldib!”

20:16b.GEN.020.016 Ja Saarale ta ütles: „Näe, ma annan su vennale tuhat hõbetükki. Vaata, see olgu sulle hüvituseks kõigi ees, kes su juures on. Sa oled kõiges õigeks osutunud!”

20:17b.GEN.020.017 Ja Aabraham palus Jumalat ja Jumal tegi terveks Abimeleki, ta naise ja ta ümmardajad, nõnda et nad said lapsi,

20:18b.GEN.020.018 sest Issand oli sulgenud kõvasti kõik emaihud Abimeleki kojas Saara, Aabrahami naise pärast.

21

21:1b.GEN.021.001 Ja Issand hoolitses Saara eest, nõnda nagu Ta oli lubanud. Issand toimis Saaraga, nõnda nagu Ta oli öelnud:

21:2b.GEN.021.002 Saara sai käima peale ja tõi Aabrahamile poja ilmale ta vanas eas, määratud ajal, millest Jumal temaga oli rääkinud.

21:3b.GEN.021.003 Ja Aabraham pani oma pojale, kes temale sündis, kelle Saara temale ilmale tõi, Iisak nimeks.

21:4b.GEN.021.004 Ja Aabraham lõikas ümber oma poja Iisaki, kui see kaheksapäevane oli, nõnda nagu Jumal teda oli käskinud.

21:5b.GEN.021.005 Ja Aabraham oli sada aastat vana, kui ta poeg Iisak temale sündis.

21:6b.GEN.021.006 Aga Saara ütles: „Jumal pani mind naerma! Igaüks, kes sellest kuuleb, naerab mind!”

21:7b.GEN.021.007 Ja ta ütles: „Kes oleks võinud Aabrahamile kuulutada, et Saara imetab veel lapsi? Ometi tõin ma temale poja ilmale ta vanas eas!”

21:8b.GEN.021.008 Laps kasvas ja võõrutati; ja Aabraham tegi suured joodud Iisaki võõrutamispäeval.

21:9b.GEN.021.009 Kui Saara nägi egiptlanna Haagari poega, kelle see Aabrahamile oli ilmale toonud, naervat,

21:10b.GEN.021.010 siis ta ütles Aabrahamile: „Kihuta minema see ümmardaja ja tema poeg, sest selle ümmardaja poeg ei või pärida ühes minu poja Iisakiga!”

21:11b.GEN.021.011 See kõne aga oli Aabrahami silmis ta poja kohta väga paha.

21:12b.GEN.021.012 Aga Jumal ütles Aabrahamile: „Ärgu olgu see su silmis paha ei poisi ega su ümmardaja kohta. Kõiges, mis Saara sulle ütleb, kuule ta sõna, sest Iisakist loetakse sinu sugu!

21:13b.GEN.021.013 Aga ka ümmardaja poja Ma teen rahvaks, sest ta on ju sinu järeltulija!”

21:14b.GEN.021.014 Ja Aabraham tõusis hommikul vara, võttis leiva ja veelähkri ning andis Haagarile, pannes need temale selga, samuti lapse ja saatis ta minema. Ja tema läks ning eksles Beer-Seba kõrbes.

21:15b.GEN.021.015 Kui vesi lähkrist lõppes, siis ta heitis lapse ühe põõsa alla

21:16b.GEN.021.016 ja läks ning istus temaga kohastikku, ammulaske kauguses, sest ta ütles: „Ma ei või näha lapse surma!” Nõnda ta istus temaga kohastikku, tõstis häält ja nuttis.

21:17b.GEN.021.017 Aga Jumal kuulis poisi häält ja Jumala Ingel hüüdis taevast Haagarit ning ütles temale: „Mis sul viga on, Haagar? Ära karda, sest Jumal on kuulnud poisi häält seal, kus ta on.

21:18b.GEN.021.018 Tõuse, tõsta poiss üles ja võta ta käekõrvale, sest Ma tahan temast teha suure rahva!”

21:19b.GEN.021.019 Ja Jumal tegi ta silmad lahti, nõnda et ta nägi üht veekaevu; ta läks ning täitis lähkri veega ja andis poisile juua.

21:20b.GEN.021.020 Ja Jumal oli poisiga; ta kasvas ja elas kõrbes, ja temast sai ammukütt.

21:21b.GEN.021.021 Ta elas Paarani kõrbes; ja ta ema võttis temale Egiptusemaalt naise.

21:22b.GEN.021.022 Sel ajal Abimelek ja tema väepealik Piikol rääkisid Aabrahamiga, öeldes: „Jumal on sinuga kõiges, mis sa teed.

21:23b.GEN.021.023 Ja nüüd vannu mulle siin Jumala juures, et sa ei peta mind ega mu lapsi ja lapselapsi! Heateo pärast, mis ma sulle tegin, tee seda mulle ja maale, kus sa võõrana elad!”

21:24b.GEN.021.024 Ja Aabraham ütles: „Ma vannun!”

21:25b.GEN.021.025 Aabraham aga noomis Abimelekit veekaevu pärast, mille Abimeleki sulased väevõimuga olid ära võtnud.

21:26b.GEN.021.026 Kuid Abimelek vastas: „Mina ei tea, kes seda tegi. Sina pole mulle sellest teatanud ja mina ise pole ka midagi kuulnud enne kui täna!”

21:27b.GEN.021.027 Siis Aabraham võttis pudulojuseid ja veiseid ja andis Abimelekile; ja nad mõlemad sõlmisid lepingu.

21:28b.GEN.021.028 Kui Aabraham pani seitse lambatalle eraldi,

21:29b.GEN.021.029 küsis Abimelek Aabrahamilt: „Milleks on siin need seitse talle, keda sa oled pannud eraldi?”

21:30b.GEN.021.030 Ja tema vastas: „Sa pead need seitse talle minu käest võtma tõendina minu poolt, et mina olen kaevanud selle kaevu!”

21:31b.GEN.021.031 Seepärast hüütakse seda paika Beer-Sebaks, sest nad mõlemad andsid seal vande.

21:32b.GEN.021.032 Nõnda sõlmisid nad Beer-Sebas lepingu. Siis Abimelek ja tema väepealik Piikol tõusid ja läksid tagasi vilistide maale.

21:33b.GEN.021.033 Aabraham aga istutas Beer-Sebasse ühe tamariskipuu ja hüüdis seal appi Issanda, igavese Jumala nime.

21:34b.GEN.021.034 Ja Aabraham elas võõrana vilistide maal kaua aega.

22

22:1b.GEN.022.001 Ja pärast neid sündmusi kiusas Jumal Aabrahami ning ütles temale: „Aabraham!” Ja ta vastas: „Siin ma olen!”

22:2b.GEN.022.002 Ja Tema ütles: „Võta nüüd Iisak, oma ainus poeg, keda sa armastad, ja mine Morija maale ning ohverda ta seal põletusohvriks ühel neist mägedest, mis Ma sulle nimetan!”

22:3b.GEN.022.003 Ja Aabraham tõusis hommikul vara, saduldas oma eesli, võttis enesega ühes oma kaks noort meest ja oma poja Iisaki, lõhkus põletusohvri puud, seadis minekule ja läks paika, millest Jumal temale oli rääkinud.

22:4b.GEN.022.004 Kolmandal päeval Aabraham tõstis oma silmad üles ja nägi seda paika kaugelt.

22:5b.GEN.022.005 Ja Aabraham ütles oma noortele meestele: „Jääge teie eesliga siia. Mina ja poiss läheme sinna, kummardame ja tuleme siis tagasi teie juurde.”

22:6b.GEN.022.006 Ja Aabraham võttis põletusohvri puud, pani need oma pojale Iisakile õlale, võttis oma kätte tule ja noa ning mõlemad läksid üheskoos.

22:7b.GEN.022.007 Ja Iisak rääkis oma isa Aabrahamiga ning ütles: „Isa!” Ja tema vastas: „Siin ma olen, mu poeg!” Siis ta ütles: „Näe, siin on tuli ja puud, aga kus on ohvritall?”

22:8b.GEN.022.008 Ja Aabraham vastas: „Küllap Jumal vaatab Enesele ohvritalle, mu poeg!” Nõnda läksid mõlemad üheskoos.

22:9b.GEN.022.009 Ja kui nad jõudsid paika, millest Jumal temale oli rääkinud, ehitas Aabraham sinna altari, ladus puud, sidus kinni oma poja Iisaki ja pani ta altarile puude peale.

22:10b.GEN.022.010 Ja Aabraham sirutas käe ja võttis noa, et oma poega tappa.

22:11b.GEN.022.011 Aga Issanda Ingel hüüdis teda taevast ja ütles: „Aabraham, Aabraham!” Ja tema vastas: „Siin ma olen!”

22:12b.GEN.022.012 Siis Ta ütles: „Ära pane kätt poisi külge ja ära tee temale midagi, sest nüüd Ma tean, et sa kardad Jumalat ega keela Mulle oma ainust poega!”

22:13b.GEN.022.013 Ja Aabraham tõstis oma silmad üles, vaatas, ja ennäe, üks jäär oli rägastikus sarvipidi kinni! Ja Aabraham läks ning võttis jäära ja ohverdas selle põletusohvriks oma poja asemel.

22:14b.GEN.022.014 Ja Aabraham pani sellele paigale nimeks: „Issand näeb!” Seepärast öeldakse tänapäevalgi: „Mäel, kus Issand Ennast ilmutab!”

22:15b.GEN.022.015 Ja Issanda Ingel hüüdis Aabrahami teist korda taevast

22:16b.GEN.022.016 ning ütles temale: „Ma vannun Iseenese juures, ütleb Issand: sellepärast, et sa seda tegid ega keelanud Mulle oma ainust poega,

22:17b.GEN.022.017 Ma õnnistan sind tõesti ja teen su soo väga paljuks nagu tähti taevas ja nagu liiva mere ääres, ja su sugu vallutab oma vaenlaste väravad!

22:18b.GEN.022.018 Ja sinu soo nimel õnnistavad endid kõik maailma rahvad, sellepärast et sa võtsid kuulda Mu häält!”

22:19b.GEN.022.019 Siis Aabraham läks tagasi oma noorte meeste juurde, ja nad tõusid ning läksid üheskoos Beer-Sebasse. Ja Aabraham jäi elama Beer-Sebasse.

22:20b.GEN.022.020 Ja pärast neid sündmusi teatati Aabrahamile ja öeldi: „Vaata, Milka on ka su vennale Naahorile poegi ilmale toonud:

22:21b.GEN.022.021 Uusi, tema esmasündinu Buusi, selle venna, Kemueli, Arami isa,

22:22b.GEN.022.022 Kesedi, Haso, Pildase, Jidlafi ja Betueli.”

22:23b.GEN.022.023 Ja Betuelile sündis Rebeka. Need kaheksa tõi Milka ilmale Naahorile, Aabrahami vennale.

22:24b.GEN.022.024 Ja tema liignaine, Reuma nimi, sünnitas ka — Teba, Gahami, Tahase ja Maaka.

23

23:1b.GEN.023.001 Ja Saara elas sada kakskümmend seitse aastat; nii palju oli Saaral eluaastaid.

23:2b.GEN.023.002 Saara suri Kirjat-Arbas, see on Hebronis, Kaananimaal; ja Aabraham tuli Saarat leinama ja taga nutma.

23:3b.GEN.023.003 Siis Aabraham tõusis üles oma surnu juurest ja rääkis hetiitidega, öeldes:

23:4b.GEN.023.004 „Mina olen teie juures võõras ja majaline. Andke mulle eneste juurde pärandhaud, et saaksin matta surnu oma silma eest.”

23:5b.GEN.023.005 Ja hetiidid vastasid Aabrahamile, öeldes temale:

23:6b.GEN.023.006 „Kuule meid, isand! Sina oled Jumala vürst meie keskel! Mata oma surnu meie kõige paremasse hauda. Ükski meist ei keela sulle oma hauda su surnu matmiseks.”

23:7b.GEN.023.007 Aga Aabraham tõusis ning kummardas maa rahva, hetiitide ees

23:8b.GEN.023.008 ja rääkis nendega, öeldes: „Kui see on teile meeltmööda, et ma oma surnu oma silma eest ära matan, siis kuulge mind ja mõjustage minu kasuks Efronit, Sohari poega,

23:9b.GEN.023.009 et ta mulle annaks temale kuuluva Makpela koopa, mis on ta välja servas. Ta andku see mulle täie hinna eest pärandhauaks teie keskel.”

23:10b.GEN.023.010 Aga Efron istus hetiitide hulgas; ja hetiit Efron vastas Aabrahamile hetiitide kuuldes, kõigi juuresolekul, kes ta linna väravast läbi käisid, ja ütles:

23:11b.GEN.023.011 „Ei, mu isand! Kuule mind! Ma annan sulle välja, samuti koopa, mis selles on, ma annan sulle: ma annan selle sulle oma rahvuskaaslaste silma all. Mata oma surnu!”

23:12b.GEN.023.012 Kuid Aabraham kummardas maa rahva ees,

23:13b.GEN.023.013 rääkis Efroniga maa rahva kuuldes ja ütles: „Kui sa ometi ise mind kuulda võtaksid! Mina maksan välja eest raha, võta see minult, et saaksin oma surnu sinna matta!”

23:14b.GEN.023.014 Siis Efron vastas Aabrahamile, öeldes temale:

23:15b.GEN.023.015 „Mu isand, kuule mind! Maa väärtus on nelisada hõbeseeklit, — mis tähtsus sellel ongi minu ja sinu vahekorra juures! Mata aga oma surnu.”

23:16b.GEN.023.016 Ja Aabraham kuulas Efronit; Aabraham vaagis Efronile raha, mida see hetiitide kuuldes oli nimetanud, nelisada hõbeseeklit, kaubanduses käibel olevaid.

23:17b.GEN.023.017 Nõnda said Efroni väli Makpelas Mamre kohal, väli ja selles olev koobas ja kõik väljal olevad puud, mis olid ümber kogu selle maa-ala,

23:18b.GEN.023.018 Aabrahami omandiks hetiitide nähes, kõigi juuresolekul, kes ta linna väravast läbi käisid.

23:19b.GEN.023.019 Ja seejärel Aabraham mattis oma naise Saara Makpela välja koopasse Mamre kohal, see on Hebronis Kaananimaal.

23:20b.GEN.023.020 Nõnda said väli ja selles olev koobas hetiitidelt Aabrahamile pärandhauaks.

24

24:1b.GEN.024.001 Kui Aabraham oli vana ja elatanud ning Issand oli Aabrahami kõigiti õnnistanud,

24:2b.GEN.024.002 siis ütles Aabraham vanimale sulasele oma peres, kes valitses kõige üle, mis tal oli: „Pane nüüd oma käsi mu puusa alla!

24:3b.GEN.024.003 Mina vannutan sind Issanda, taeva Jumala ja maa Jumala juures, et sa mu pojale ei võta naist kaananlaste tütreist, kelle keskel ma elan,

24:4b.GEN.024.004 vaid et sa lähed minu maale ja mu sugulaste juurde ning võtad sealt naise mu pojale Iisakile!”

24:5b.GEN.024.005 Aga sulane ütles temale: „Võib-olla naine ei taha mulle järgneda siia maale. Kas ma siis tõesti pean su poja viima tagasi maale, kust sa oled ära tulnud?”

24:6b.GEN.024.006 Siis ütles Aabraham temale: „Hoia, et sa ei vii mu poega sinna tagasi!

24:7b.GEN.024.007 Issand, taeva Jumal, Kes mind võttis mu isakojast ja mu sünnimaalt ja Kes mulle rääkis ning vandus, öeldes: sinu soole ma annan selle maa! — Tema Ise läkitab Oma Ingli sinu ees, et saaksid sealt mu pojale naise võtta.

24:8b.GEN.024.008 Aga kui naine ei taha sulle järgneda, siis oled sa sellest mu vandest vaba. Ainult ära vii mu poega sinna tagasi!”

24:9b.GEN.024.009 Siis sulane pani käe oma isanda Aabrahami puusa alla ja vandus temale selle kõne kohaselt.

24:10b.GEN.024.010 Ja sulane võttis oma isanda kaamelitest kümme kaamelit ning läks, ja tal oli oma isandalt kaasas kõiksugu kalleid asju; ta võttis kätte ja läks Mesopotaamiasse Naahori linna.

24:11b.GEN.024.011 Seal laskis ta õhtul kaamelid põlvili heita väljaspool linna veekaevu juures sel ajal, kui veeviijad välja tulid,

24:12b.GEN.024.012 ning ütles: „Issand, minu isanda Aabrahami Jumal, lase ometi see mul täna korda minna ja tee head mu isandale Aabrahamile!

24:13b.GEN.024.013 Vaata, ma seisan veeallika juures ja linnaelanike tütred tulevad vett viima.

24:14b.GEN.024.014 Sündigu siis, et tütarlaps, kellele ma ütlen: kalluta oma kruusi, et ma saaksin juua! ja kes vastab: joo, ja ma joodan ka su kaameleid! — on see, kelle sa oled määranud oma sulasele Iisakile. Sellest ma siis tean, et sa mu isandale oled head teinud.”

24:15b.GEN.024.015 Ja veel enne kui ta rääkimise oli lõpetanud, vaata, siis tuli välja Rebeka, kes oli sündinud Betuelile, Aabrahami venna Naahori naise Milka pojale; ja tal oli kruus õlal.

24:16b.GEN.024.016 Ja tütarlaps oli väga ilusa välimusega, alles neitsi ja mehe poolt puutumata. Ta läks alla allika juurde, täitis kruusi ja tuli üles.

24:17b.GEN.024.017 Siis jooksis sulane temale vastu ning ütles: „Anna mulle oma kruusist pisut vett rüübata!”

24:18b.GEN.024.018 Tema vastas: „Joo, mu isand!” Ja ta tõstis kähku kruusi alla oma käele ning andis temale juua.

24:19b.GEN.024.019 Ja olles temale juua andnud, ütles ta: „Ma ammutan ka su kaamelitele, kuni needki on joonud.”

24:20b.GEN.024.020 Ja ta tühjendas kähku oma kruusi künasse ning jooksis jälle kaevule vett ammutama ja ammutas kõigile ta kaamelitele.

24:21b.GEN.024.021 Mees aga silmitses teda vaikides, et mõista, kas Issand oli ta teekonna lasknud korda minna või mitte.

24:22b.GEN.024.022 Ja kui kaamelid olid joonud, võttis mees kuldrõnga, pooleseeklilise, ja kaks käevõru ta käte jaoks, kümme kuldseeklit väärt,

24:23b.GEN.024.023 ning küsis: „Kelle tütar sa oled? Ütle ometi mulle! Ons su isa kojas meile ööbimispaika?”

24:24b.GEN.024.024 Ja ta vastas temale: „Mina olen Betueli, Naahori ja Milka poja tütar.”

24:25b.GEN.024.025 Ta ütles temale veel: „Niihästi õlgi kui muud loomasööta on meil küllalt, ööbimispaikki on olemas.”

24:26b.GEN.024.026 Siis mees kummardas ja heitis Issanda ette

24:27b.GEN.024.027 ning ütles: „Kiidetud olgu Issand, mu isanda Aabrahami Jumal, Kes mu isandale ei ole keelanud Oma heldust ja tõde! Issand on mind teekonnal juhtinud mu isanda vendade kotta!”

24:28b.GEN.024.028 Aga tütarlaps jooksis ning teatas oma ema perele, mis oli sündinud.

24:29b.GEN.024.029 Ja Rebekal oli vend, Laaban nimi; ja Laaban jooksis välja, mehe juurde allikale.

24:30b.GEN.024.030 Sest kui ta nägi rõngast ja käevõrusid oma õe kätel, ja kui ta oli kuulnud oma õe Rebeka sõnu, kes ütles: „Nõnda rääkis mulle see mees!” — siis ta läks selle mehe juurde, ja ennäe, see seisis kaamelite juures allikal!

24:31b.GEN.024.031 Ja ta ütles: „Tule sisse, Issanda õnnistatu! Miks sa väljas seisad? Ma olen korda seadnud koja ja kaamelite paiga.”

24:32b.GEN.024.032 Mees tuli siis kotta ja Laaban päästis kaamelid lahti, andis õlgi ja toitu kaamelitele ning tõi vett tema ja ühes temaga olevate meeste jalgade pesemiseks.

24:33b.GEN.024.033 Siis pandi temale rooga ette. Aga ta ütles: „Ma ei söö enne kui ma oma asja olen rääkinud!” Ja talle vastati: „Räägi!”

24:34b.GEN.024.034 Siis ta ütles: „Mina olen Aabrahami sulane.

24:35b.GEN.024.035 Issand on mu isandat väga õnnistanud, nõnda et ta on jõukaks saanud: Ta on temale andnud pudulojuseid ja veiseid, hõbedat ja kulda, sulaseid ja ümmardajaid, kaameleid ja eesleid.

24:36b.GEN.024.036 Ja Saara, mu isanda naine, on vanas eas mu isandale poja ilmale toonud, ja sellele on ta andnud kõik, mis tal on.

24:37b.GEN.024.037 Ja mu isand vannutas mind, öeldes: sa ei tohi võtta mu pojale naist kaananlaste tütarde seast, kelle maal ma elan,

24:38b.GEN.024.038 vaid sa pead minema mu isakotta ja mu suguvõsa juurde ning sealt võtma naise mu pojale!

24:39b.GEN.024.039 Aga mina ütlesin oma isandale: võib-olla naine ei tule minuga?

24:40b.GEN.024.040 Siis ta vastas mulle: Issand, Kelle palge ees ma olen käinud, läkitab Oma Ingli sinuga ja laseb su teekonna korda minna, et saad mu pojale naise võtta minu suguvõsast ja minu isakojast.

24:41b.GEN.024.041 Mu vandest sa vabaned sel juhul, kui sa tuled mu suguvõsa juurde, aga nemad ei anna sulle, siis oled mu vandest vaba.

24:42b.GEN.024.042 Ma jõudsin täna allika juurde ja ütlesin: Issand, mu isanda Aabrahami Jumal, kui Sa nüüd tahad korda saata mu teekonna, mida ma käin,

24:43b.GEN.024.043 siis vaata, ma seisan veeallika juures. Kui üks neitsi tuleb vett viima ja ma temale ütlen: anna mulle oma kruusist pisut vett juua!

24:44b.GEN.024.044 ja kui tema mulle vastab: joo ise, ja ma ammutan ka su kaamelitele! siis on tema see naine, kelle Issand on määranud mu isanda pojale.

24:45b.GEN.024.045 Veel enne kui olin kõneluse iseenesega lõpetanud, vaata, siis tuli Rebeka, kruus õlal, ja läks alla allika juurde ning ammutas vett. Ja ma ütlesin temale: anna mulle juua!

24:46b.GEN.024.046 Siis ta tõstis kähku kruusi õlalt alla ning ütles: joo, ja ma joodan ka su kaameleid. Ja mina jõin ning tema jootis mu kaameleid.

24:47b.GEN.024.047 Ja ma küsisin temalt ning ütlesin: kelle tütar sa oled? Ja tema vastas: Betueli, Naahori ja Milka poja tütar. Siis ma panin temale rõnga ninasse ja käevõrud kätele,

24:48b.GEN.024.048 kummardasin ning heitsin Issanda ette ja kiitsin Issandat, oma isanda Aabrahami Jumalat, Kes mind oli juhatanud õigele teele, et saaksin võtta oma isanda vennatütre ta pojale.

24:49b.GEN.024.049 Ja kui te nüüd tahate osutada heldust ja truudust mu isandale, siis öelge mulle. Aga kui mitte, öelge sedagi mulle, ja ma pöördun siis kas paremat või vasakut kätt!”

24:50b.GEN.024.050 Seepeale vastasid Laaban ja Betuel ning ütlesid: „Issandalt on see asi alguse saanud! Me ei või sulle sõnagi lausuda, ei halba ega head.

24:51b.GEN.024.051 Vaata, Rebeka on su ees, võta tema ja mine! Saagu ta naiseks su isanda pojale, nõnda nagu Issand on öelnud!”

24:52b.GEN.024.052 Kui Aabrahami sulane kuulis nende sõnu, siis ta kummardas maani Issanda ees.

24:53b.GEN.024.053 Ja sulane võttis välja hõbe- ja kuldriistad ja riided ning andis Rebekale; ka tema vennale ja emale andis ta kalleid asju.

24:54b.GEN.024.054 Siis nad sõid ja jõid, tema ja mehed, kes ühes temaga olid, ja nad ööbisid seal. Aga hommikul, kui nad olid tõusnud, ütles ta: „Saatke mind nüüd mu isanda juurde!”

24:55b.GEN.024.055 Aga tütarlapse vend ja ema vastasid: „Jäägu tütarlaps veel mõneks ajaks, kas või kümneks päevakski meie juurde. Siis sa võid minna.”

24:56b.GEN.024.056 Kuid tema ütles neile: „Ärge mind viivitage, sest Issand on lasknud mu teekonna korda minna. Saatke mind teele, et saaksin minna oma isanda juurde!”

24:57b.GEN.024.057 Siis nad ütlesid: „Me kutsume tütarlapse ja küsime tema suust!”

24:58b.GEN.024.058 Ja nad kutsusid Rebeka ning küsisid temalt: „Kas tahad minna ühes selle mehega?” Ja ta vastas: „Ma lähen!”

24:59b.GEN.024.059 Siis nad saatsid ära oma õe Rebeka ja tema imetaja, ja Aabrahami sulase ja tema mehed.

24:60b.GEN.024.060 Ja nad õnnistasid Rebekat ning ütlesid temale: „Õeke, sinust tulgu tuhat korda kümme tuhat, ja sinu sugu vallutagu oma vihameeste väravad!”

24:61b.GEN.024.061 Siis Rebeka ja tema tüdrukud tõusid, istusid kaamelite selga ning järgnesid mehele. Nõnda võttis sulane Rebeka ja läks.

24:62b.GEN.024.062 Iisak aga oli tulemas Lahhai-Roi kaevu poolt, sest ta elas Lõunamaal.

24:63b.GEN.024.063 Ja Iisak oli vastu õhtut läinud väljale mõtisklema; ja kui ta oma silmad üles tõstis ja vaatas, ennäe, siis tulid kaamelid!

24:64b.GEN.024.064 Kui Rebeka oma silmad üles tõstis ja nägi Iisakit, siis ta laskus kaameli seljast

24:65b.GEN.024.065 ning küsis sulaselt: „Kes on see mees, kes meile väljal vastu tuleb?” Ja sulane vastas: „See on mu isand!” Siis Rebeka võttis loori ja kattis ennast.

24:66b.GEN.024.066 Ja sulane jutustas Iisakile kõigest, mis ta oli teinud.

24:67b.GEN.024.067 Ja Iisak viis Rebeka oma ema Saara telki; ja ta võttis Rebeka, see sai tema naiseks ja ta armastas teda. Nõnda leidis Iisak troosti pärast oma ema surma.

25

25:1b.GEN.025.001 Ja Aabraham võttis taas naise, nimega Ketuura.

25:2b.GEN.025.002 Ja see tõi temale ilmale Simrani, Joksani, Medani, Midjani, Jisbaki ja Suua.

25:3b.GEN.025.003 Ja Joksanile sündisid Seeba ja Dedan; ja Dedani järeltulijad olid assüürlased, letuuslased ja leumlased.

25:4b.GEN.025.004 Ja Midjani pojad olid Eefa, Eefer, Hanok, Abiida ja Eldaa. Need kõik olid Ketuura järeltulijad.

25:5b.GEN.025.005 Ja Aabraham andis kõik, mis tal oli, Iisakile.

25:6b.GEN.025.006 Aga liignaiste poegadele, kes Aabrahamil olid, Aabraham andis ande ja saatis nad veel oma eluajal oma poja Iisaki juurest ära hommiku poole, Hommikumaale.

25:7b.GEN.025.007 Ja Aabrahami eluea aastaid, mis ta elas, oli sada seitsekümmend viis aastat.

25:8b.GEN.025.008 Ja Aabraham heitis hinge ning suri heas vanuses, vana ning elatanud, ja ta koristati oma rahva juurde.

25:9b.GEN.025.009 Ja ta pojad Iisak ja Ismael matsid tema Makpela koopasse, hetiit Sohari poja Efroni väljal, mis on Mamre kohal,

25:10b.GEN.025.010 väljale, mille Aabraham hetiitidelt oli ostnud, maeti Aabraham ja tema naine Saara.

25:11b.GEN.025.011 Ja pärast Aabrahami surma Jumal õnnistas ta poega Iisakit. Ja Iisak elas Lahhai-Roi kaevu juures.

25:12b.GEN.025.012 Ja need olid Ismaeli, Aabrahami poja järeltulijad, kelle egiptlanna Haagar, Saara ümmardaja, Aabrahamile ilmale tõi.

25:13b.GEN.025.013 Ismaeli poegade nimed, nimetatud nende sündimise järjekorras, olid need: Nebajot, Ismaeli esmasündinu, siis Keedar, Adbeel, Mibsam,

25:14b.GEN.025.014 Misma, Duuma, Massa,

25:15b.GEN.025.015 Hadad, Teema, Jetuur, Naafis ja Keedma.

25:16b.GEN.025.016 Need olid Ismaeli pojad ja need olid nende nimed vastavalt nende asulatele ja leeridele: nende suguharude kaksteist vürsti.

25:17b.GEN.025.017 Ja need olid Ismaeli eluaastad: sada kolmkümmend seitse aastat; siis ta heitis hinge ja suri, ja ta koristati oma rahva juurde.

25:18b.GEN.025.018 Ja nad asusid Havilast kuni vastu Egiptust oleva Suurini Assuri suunas, tungides kallale kõigile oma vendadele.

25:19b.GEN.025.019 Ja need olid Iisaki, Aabrahami poja järeltulijad: Aabrahamile sündis Iisak.

25:20b.GEN.025.020 Ja Iisak oli neljakümneaastane, kui ta võttis enesele naiseks Rebeka, süürlase Betueli tütre Mesopotaamiast, süürlase Laabani õe.

25:21b.GEN.025.021 Ja Iisak palus Issandat oma naise pärast, sest see oli viljatu; ja Issand kuulis ta palvet ja ta naine Rebeka sai käima peale.

25:22b.GEN.025.022 Aga kui lapsed ta ihus tõuklesid, siis ta ütles: „Kui nõnda, mispärast siis just mina pean see olema?” Ja ta läks Issandalt küsima.

25:23b.GEN.025.023 Ja Issand vastas temale: „Su ihus on kaks rahvast, kaks erinevat hõimu su üsast alates: üks rahvas on vägevam teisest — vanem orjab nooremat!”

25:24b.GEN.025.024 Ja kui tema sünnitamise aeg saabus, vaata, siis olid ta ihus kaksikud!

25:25b.GEN.025.025 See, kes väljus esimesena, oli punakas, täiesti nagu karune kuub; ja temale pandi nimeks Eesav.

25:26b.GEN.025.026 Seejärele väljus ta vend, kelle käsi hoidis kinni Eesavi kannast; ja temale pandi nimeks Jaakob. Iisak oli kuuskümmend aastat vana, kui nad sündisid.

25:27b.GEN.025.027 Ja poisid kasvasid suureks. Eesavist sai osav kütt, väljal uitaja, kuna Jaakobist vagane mees, kes elas telkides.

25:28b.GEN.025.028 Ja Iisak armastas Eesavit, sest jahisaak oli temale suurepärane; aga Rebeka armastas Jaakobit.

25:29b.GEN.025.029 Kord Jaakob keetis leent, Eesav aga tuli väljalt ning oli väsinud.

25:30b.GEN.025.030 Ja Eesav ütles Jaakobile: „Anna mulle ometi süüa seda punast, seda punast leent, sest ma olen väsinud!” Sellepärast hakati teda kutsuma Edomiks.

25:31b.GEN.025.031 Aga Jaakob ütles: „Enne müü mulle oma esmasünniõigus!”

25:32b.GEN.025.032 Ja Eesav vastas: „Vaata, mina ju suren niikuinii, milleks mulle siis veel esmasünniõigus!”

25:33b.GEN.025.033 Siis ütles Jaakob: „Vannu mulle enne!” Ja ta vandus temale ning müüs oma esmasünniõiguse Jaakobile.

25:34b.GEN.025.034 Ja Jaakob andis Eesavile leiba ja läätseleent; ja tema sõi ja jõi, tõusis üles ja läks ära. Nii vähe hoolis Eesav esmasünniõigusest!

26

26:1b.GEN.026.001 Aga maal oli nälg, pärast seda eelmist nälga, mis Aabrahami päevil oli olnud. Ja Iisak läks vilistide kuninga Abimeleki juurde Gerarisse.

26:2b.GEN.026.002 Ja Issand ilmutas Ennast temale ning ütles: „Ära mine alla Egiptusesse! Jää maale, kuhu Ma sind käsin!

26:3b.GEN.026.003 Ela võõrana siin maal, ja Ma olen sinuga ning õnnistan sind, sest sinule ja sinu soole Ma annan kõik need maad ning pean vannet, mille Ma olen vandunud su isale Aabrahamile.

26:4b.GEN.026.004 Ja Ma teen su soo paljuks nagu taevatähed ja annan su soole kõik need maad, ja sinu soo nimel õnnistavad endid kõik maailma rahvad,

26:5b.GEN.026.005 sellepärast et Aabraham kuulis Mu sõna ja pidas, mis Ma käskisin pidada — Mu käske, seadlusi ja õpetusi!”

26:6b.GEN.026.006 Ja Iisak jäi elama Gerarisse.

26:7b.GEN.026.007 Kui kohalikud mehed küsisid tema naise kohta, siis ta ütles: „See on mu õde!” Sest ta kartis öelda: „See on mu naine!”, mõeldes ise: „Muidu kohalikud mehed tapavad mind Rebeka pärast, kuna ta on ilusa välimusega!”

26:8b.GEN.026.008 Aga kui ta seal pikemat aega oli viibinud, vaatas Abimelek, vilistide kuningas, kord aknast välja ja nägi, et vaata, Iisak kallistas oma naist Rebekat!

26:9b.GEN.026.009 Siis Abimelek kutsus Iisaki ja ütles: „Vaata, ta on tõepoolest su naine! Kuidas sa siis võisid öelda: ta on mu õde?” Ja Iisak vastas temale: „Ma mõtlesin, et muidu ma ehk pean tema pärast surema.”

26:10b.GEN.026.010 Aga Abimelek ütles: „Miks sa meile seda tegid? Kui kergesti oleks võinud keegi rahva hulgast magada su naisega ja sa oleksid meie peale toonud süü!”

26:11b.GEN.026.011 Ja Abimelek andis käsu kogu rahvale, öeldes: „Kes puudutab seda meest ja tema naist, peab surema!”

26:12b.GEN.026.012 Ja Iisak külvas seal maal ja sai sel aastal sajakordselt, sest Issand õnnistas teda.

26:13b.GEN.026.013 Ja mees läks rikkaks, läks üha rikkamaks, kuni ta oli läinud väga rikkaks.

26:14b.GEN.026.014 Ja temal oli pudulojuste karju ja veiste karju ja palju peret, nõnda et vilistid teda kadestasid.

26:15b.GEN.026.015 Ja vilistid matsid kinni ja täitsid mullaga kõik kaevud, mis tema isa sulased olid kaevanud tema isa Aabrahami päevil.

26:16b.GEN.026.016 Ja Abimelek ütles Iisakile: „Mine ära meie juurest, sest sa oled saanud meist palju vägevamaks!”

26:17b.GEN.026.017 Siis Iisak läks sealt ära ja lõi oma telgid üles Gerari orgu ning elas seal.

26:18b.GEN.026.018 Ja Iisak kaevas uuesti need veekaevud, mis tema isa Aabrahami päevil olid kaevatud ja mis vilistid pärast Aabrahami surma olid kinni matnud; ja ta pani neile needsamad nimed, mis tema isa neile oli pannud.

26:19b.GEN.026.019 Aga kui Iisaki sulased kaevasid orus ja leidsid seal voolava veega kaevu,

26:20b.GEN.026.020 siis Gerari karjased riidlesid Iisaki karjastega, öeldes: „Vesi on meie oma!” Ta pani siis kaevule nimeks Eesek, sellepärast et nad temaga olid tülitsenud.

26:21b.GEN.026.021 Siis nad kaevasid teise kaevu, ja selle pärast riidlesid nad ka; ja sellele ta pani nimeks Sitna.

26:22b.GEN.026.022 Sealt ta siirdus edasi ja kaevas veel ühe kaevu, aga selle pärast nad ei riielnud; ja sellele ta pani nimeks Rehobot ning ütles: „Nüüd on Issand andnud meile avarust, et võiksime siin maal olla viljakad!”

26:23b.GEN.026.023 Ja sealt ta läks üles Beer-Sebasse.

26:24b.GEN.026.024 Ja Issand ilmutas Ennast temale selsamal ööl ning ütles: „Mina olen su isa Aabrahami Jumal! Ära karda, sest Ma olen sinuga ja õnnistan sind! Ma teen su soo paljuks Oma sulase Aabrahami pärast!”

26:25b.GEN.026.025 Siis ta ehitas sinna altari, hüüdis appi Issanda nime ja lõi sinna oma telgi üles; ja Iisaki sulased kaevasid sinna kaevu.

26:26b.GEN.026.026 Ja Abimelek tuli Gerarist tema juurde ühes oma sõbra Ahusati ja väepealiku Piikoliga.

26:27b.GEN.026.027 Aga Iisak ütles neile: „Miks tulete minu juurde? Te ju vihkate mind ja olete mind eneste juurest ära saatnud!”

26:28b.GEN.026.028 Ja nemad vastasid: „Me näeme selgesti, et Issand on sinuga! Seepärast me ütleme: olgu meie vahel vanne, meie ja sinu vahel, ja me teeme sinuga lepingu,

26:29b.GEN.026.029 et sa meile kurja ei tee, nõnda nagu me sinusse ei ole puutunud, vaid oleme sulle ainult head teinud ja sind rahuga ära saatnud. Sina oled ju nüüd Issanda õnnistatu!”

26:30b.GEN.026.030 Siis ta tegi neile võõruspeo ning nad sõid ja jõid.

26:31b.GEN.026.031 Ja nad tõusid hommikul vara ning andsid üksteisele vande. Siis Iisak saatis nad ära ja nad läksid ta juurest rahuga.

26:32b.GEN.026.032 Ja selsamal päeval tulid Iisaki sulased ning teatasid temale kaevust, mille nad olid kaevanud, ja ütlesid temale: „Me leidsime vett!”

26:33b.GEN.026.033 Siis ta nimetas selle Sibaks; seepärast on linna nimeks tänapäevani Beer-Seba.

26:34b.GEN.026.034 Kui Eesav oli nelikümmend aastat vana, siis ta võttis naiseks Juuditi, hetiit Beeri tütre, ja Baasmati, hetiit Eeloni tütre.

26:35b.GEN.026.035 Aga need olid meelehärmiks Iisakile ja Rebekale.

27

27:1b.GEN.027.001 Kui Iisak oli vanaks jäänud ja ta silmanägemine oli tuhmunud, siis ta kutsus Eesavi, oma vanema poja, ja ütles temale: „Mu poeg!” Ja see vastas temale: „Siin ma olen!”

27:2b.GEN.027.002 Ja ta ütles: „Vaata, ma olen vanaks jäänud ega tea oma surmapäeva.

27:3b.GEN.027.003 Võta nüüd oma jahiriistad, nooletupp ja amb, mine väljale ja küti mulle mõni jahiloom.

27:4b.GEN.027.004 Valmista siis mulle maitsvat rooga, mida ma armastan, ja too mulle süüa, et mu hing sind õnnistaks enne kui ma suren.”

27:5b.GEN.027.005 Aga Rebeka kuulis, kui Iisak rääkis oma poja Eesaviga. Ja kui Eesav oli läinud väljale küttima ja jahisaaki tooma,

27:6b.GEN.027.006 siis rääkis Rebeka oma poja Jaakobiga, öeldes: „Vaata, ma kuulsin su isa rääkivat su venna Eesaviga ja ütlevat:

27:7b.GEN.027.007 too mulle jahisaaki ja valmista mulle maitsvat rooga, et ma söön ja sind Issand ees õnnistan enne kui ma suren.

27:8b.GEN.027.008 Ja nüüd, mu poeg, kuule mu sõna ja tee, mida ma sind käsin:

27:9b.GEN.027.009 mine pudulojuste juurde ja võta mulle sealt kaks head sikutalle ja ma valmistan need su isale maitsvaks roaks, mida ta armastab.

27:10b.GEN.027.010 Sina vii need siis oma isale, et ta sööks ja sind õnnistaks enne kui ta sureb!”

27:11b.GEN.027.011 Aga Jaakob ütles oma emale Rebekale: „Vaata, mu vend Eesav on karune, aga mina olen sile!

27:12b.GEN.027.012 Võib-olla katsub isa mind käega, siis oleksin tema silmis nagu petis ja tooksin enesele needuse, mitte õnnistuse!”

27:13b.GEN.027.013 Aga ta ema ütles talle: „Sinu needmine tulgu minu peale, mu poeg! Kuule ainult mu sõna ja mine too mulle!”

27:14b.GEN.027.014 Siis ta läks ja võttis need ning tõi oma emale; ja ta ema valmistas maitsva roa, mida ta isa armastas.

27:15b.GEN.027.015 Ja Rebeka võttis oma vanema poja Eesavi parimad riided, mis ta juures kodus olid, ja pani need selga oma nooremale pojale Jaakobile.

27:16b.GEN.027.016 Tema käte ja sileda kaela ümber aga pani ta sikutallede nahad.

27:17b.GEN.027.017 Siis ta andis maitsva roa ja leiva, mille ta oli valmistanud, oma poja Jaakobi kätte,

27:18b.GEN.027.018 ja see läks oma isa juurde ning ütles: „Mu isa!” Ja tema vastas: „Siin ma olen! Kumb sa oled, mu poeg?”

27:19b.GEN.027.019 Ja Jaakob ütles oma isale: „Mina olen Eesav, sinu esmasündinu! Ma tegin, nagu sa mind käskisid. Tõuse, istu ja söö mu jahisaaki, et su hing mind õnnistaks!”

27:20b.GEN.027.020 Aga Iisak küsis oma pojalt: „Kuidas sa nii kähku leidsid, mu poeg?” Ja tema vastas: „Issand, sinu Jumal, saatis mulle ette!”

27:21b.GEN.027.021 Siis Iisak ütles Jaakobile: „Tule ometi ligemale, et ma sind käega katsun, mu poeg, kas sa oled mu poeg Eesav või mitte?”

27:22b.GEN.027.022 Ja Jaakob astus oma isa Iisaki juurde, ja tema katsus teda käega ning ütles: „Hääl on Jaakobi hääl, aga käed on Eesavi käed!”

27:23b.GEN.027.023 Ja ta ei tundnud teda ära, sest tema käed olid karused nagu ta venna Eesavi käed; ja ta õnnistas teda.

27:24b.GEN.027.024 Ta küsis veel kord: „Kas sa oled tõesti mu poeg Eesav?” Ja ta vastas: „Olen!”

27:25b.GEN.027.025 Siis ta ütles: „Ulata mulle ja ma söön oma poja jahisaaki, et mu hing sind õnnistaks!” Ja ta ulatas temale selle, ja ta sõi; ja ta tõi temale viina, ja ta jõi.

27:26b.GEN.027.026 Seejärel ütles ta isa Iisak temale: „Tule nüüd ligemale ja anna mulle suud, mu poeg!”

27:27b.GEN.027.027 Ja ta astus ligi ning andis temale suud; siis ta tundis tema riiete lõhna ja ta õnnistas teda ning ütles: „Näe, mu poja lõhn — otsekui välja lõhn, mida Issand on õnnistanud!

27:28b.GEN.027.028 Jumal andku sulle taeva kastet ja maa rammu, ning külluses vilja ja viina!

27:29b.GEN.027.029 Rahvad orjaku sind, rahvahõimud kummardagu sind! Ole oma vendade isand, su ema pojad kummardagu sind! Neetud olgu, kes sind neab, õnnistatud, kes sind õnnistab!”

27:30b.GEN.027.030 Ja kui Iisak oli Jaakobit õnnistanud ja kui Jaakob just oli väljunud oma isa Iisaki juurest, siis tuli tema vend Eesav küttimast.

27:31b.GEN.027.031 Ja temagi valmistas maitsva roa ja viis oma isa juurde ning ütles isale: „Tõuse, mu isa, ja söö oma poja jahisaaki, et su hing mind õnnistaks!”

27:32b.GEN.027.032 Aga tema isa Iisak küsis temalt: „Kes sa oled?” Ja ta vastas: „Mina olen su poeg Eesav, su esmasündinu!”

27:33b.GEN.027.033 Siis Iisak värises üpris väga suurest ärritusest ja ütles: „Kes oli siis see, kes jahilooma küttis ja mulle tõi? Ja mina sõin kõike, enne kui sa tulid, ning õnnistasin teda! Õnnistatuks ta jääbki!”

27:34b.GEN.027.034 Kui Eesav kuulis oma isa sõnu, siis ta kisendas üpris väga valjusti ja kibedasti ning ütles oma isale: „Õnnista ka mind, mu isa!”

27:35b.GEN.027.035 Aga ta vastas: „Su vend tuli kavalusega ja võttis su õnnistuse!”

27:36b.GEN.027.036 Siis ta ütles: „Eks ole temale nimeks pandud Jaakob? Juba teist korda on ta mind petnud: ta võttis mu esmasünniõiguse, ja vaata, nüüd ta võttis ka mu õnnistuse!” Ja ta küsis: „Kas sul pole hoitud õnnistust eraldi minu jaoks?”

27:37b.GEN.027.037 Aga Iisak vastas ning ütles Eesavile: „Vaata, ma olen pannud ta sinu isandaks ja olen andnud kõik ta vennad temale sulaseiks, ja ma olen teda varustanud vilja ja viinaga. Mida võiksin siis nüüd teha sinu heaks, mu poeg?”

27:38b.GEN.027.038 Ja Eesav ütles oma isale: „Ons see sul ainus õnnistus, mu isa? Õnnista ka mind, mu isa!” Ja Eesav tõstis häält ning nuttis.

27:39b.GEN.027.039 Siis vastas tema isa Iisak ning ütles temale: „Vaata, su eluase on eemal rammusast maast ja ilma taeva kasteta ülalt!

27:40b.GEN.027.040 Sa elad oma mõõga varal ja pead oma venda orjama! Ometi sünnib, kui end raputad, et rebid tema ikke oma kaelast!”

27:41b.GEN.027.041 Ja Eesav hakkas Jaakobit vihkama õnnistuse pärast, millega ta isa teda oli õnnistanud; ja Eesav mõtles iseeneses: „Küllap tulevad mu isa leinamise päevad, siis ma tapan oma venna Jaakobi!”

27:42b.GEN.027.042 Kui Rebekale tehti teatavaks ta vanema poja Eesavi mõtted, siis ta laskis kutsuda oma noorema poja Jaakobi ja ütles temale: „Vaata, sinu vend Eesav trööstib ennast sellega, et ta su tapab!

27:43b.GEN.027.043 Aga nüüd, mu poeg, kuule mu sõna! Võta kätte ja põgene mu venna Laabani juurde Haaranisse

27:44b.GEN.027.044 ja jää tema juurde mõneks ajaks, kuni su venna raev on raugenud,

27:45b.GEN.027.045 kuni su venna viha sinu pärast on möödunud ja ta unustab, mis sa temale oled teinud. Siis ma läkitan sulle järele ja lasen sind sealt ära tuua. Miks peaksin teid mõlemaid kaotama ühel ja samal päeval?”

27:46b.GEN.027.046 Ja Rebeka ütles Iisakile: „Ma olen elust tüdinud hetiiditaride pärast. Kui Jaakob võtab naise hetiiditaride hulgast, selle maa tütreist, niisuguse nagu need, mis elu mul siis on?”

28

28:1b.GEN.028.001 Siis Iisak kutsus Jaakobi ja õnnistas teda; ja ta keelas teda ning ütles temale: „Ära võta naist kaananlaste tütreist!

28:2b.GEN.028.002 Võta kätte, mine Mesopotaamiasse oma emaisa Betueli kotta ja võta sealt enesele naine oma ema venna Laabani tütreist.

28:3b.GEN.028.003 Kõigeväeline Jumal õnnistagu sind, tehku sind viljakaks ja paljuks, et sinust tuleks hulk rahvaid!

28:4b.GEN.028.004 Ta andku sulle Aabrahami õnnistust, sinule ja su soole ühes sinuga, et sa päriksid maa, kus sa võõrana elad, mille Jumal on andnud Aabrahamile!”

28:5b.GEN.028.005 Ja Iisak saatis Jaakobi teele ning see läks Mesopotaamiasse süürlase Betueli poja Laabani juurde, kes oli Jaakobi ja Eesavi ema Rebeka vend.

28:6b.GEN.028.006 Kui Eesav nägi, et Iisak oli õnnistanud Jaakobit ja oli saatnud ta Mesopotaamiasse sealt enesele naist võtma, olles teda õnnistanud ja keelanud, öeldes: „Ära võta naist kaananlaste tütreist!”

28:7b.GEN.028.007 ja et Jaakob oli kuulanud oma isa ja ema ja oli läinud Mesopotaamiasse,

28:8b.GEN.028.008 siis Eesav mõistis, et kaananlaste tütred olid pahad ta isa Iisaki silmis,

28:9b.GEN.028.009 ja Eesav läks Ismaeli juurde ning võttis oma naiste kõrvale enesele naiseks Mahalati, Aabrahami poja Ismaeli tütre, Nebajoti õe.

28:10b.GEN.028.010 Jaakob aga väljus Beer-Sebast ja läks Haarani poole.

28:11b.GEN.028.011 Ta sattus ühte paika ja ööbis seal, sest päike oli loojunud; ta võttis selle paiga kividest ühe, pani enesele peaaluseks ja heitis sinna paika magama.

28:12b.GEN.028.012 Ja ta nägi und, ja vaata, maa peal seisis redel, mille ots ulatus taevasse, ja ennäe, Jumala Inglid astusid seda mööda üles ja alla!

28:13b.GEN.028.013 Ja vaata, Issand seisis tema ees ning ütles: „Mina olen Issand, su isa Aabrahami Jumal ja Iisaki Jumal. Maa, mille peal sa magad, Ma annan sinule ja su soole!

28:14b.GEN.028.014 Ja sinu sugu saab maapõrmu sarnaseks ja sa levid õhtu ja hommiku, põhja ja lõuna poole, ja sinu ja su soo nimel õnnistavad endid kõik maailma suguvõsad!

28:15b.GEN.028.015 Ja vaata, Mina olen sinuga ja hoian sind kõikjal, kuhu sa lähed ning toon sind taas sellele pinnale, sest Ma ei jäta sind maha, kuni olen teinud, mis Ma sulle olen öelnud!”

28:16b.GEN.028.016 Siis Jaakob ärkas unest ja ütles: „Issand on tõesti selles paigas, mina aga ei teadnud seda!”

28:17b.GEN.028.017 Ja ta kartis ning ütles: „Küll on see paik kardetav! See pole muud midagi kui Jumala koda ja taeva värav!”

28:18b.GEN.028.018 Ja Jaakob tõusis hommikul vara ning võttis kivi, mille ta oli pannud enesele peaaluseks, ja pani selle sambaks püsti ning valas selle otsa peale õli.

28:19b.GEN.028.019 Ja ta pani sellele paigale nimeks Peetel; enne aga oli selle linna nimi Luus.

28:20b.GEN.028.020 Ja Jaakob andis tõotuse, öeldes: „Kui Jumal on minuga ja hoiab mind teel, mida käin, ja annab mulle leiba süüa ja riided selga,

28:21b.GEN.028.021 ja mina võin rahuga pöörduda oma isakotta, siis on Issand mulle Jumalaks,

28:22b.GEN.028.022 ja see kivi, mille ma panin sambaks, saab Jumala kojaks! Ja kõigest, mis Sa mulle annad, ma annan Sulle täpselt kümnist!”

29

29:1b.GEN.029.001 Ja Jaakob läks teele ning jõudis hommikumaa poegade maale.

29:2b.GEN.029.002 Ta vaatas, ja ennäe, väljal oli kaev! Ja vaata, sealsamas, selle kõrval, lebas kolm pudulojuste karja, sest sellest kaevust joodeti karju; kaevu suul aga oli suur kivi.

29:3b.GEN.029.003 Kui kõik karjad olid kogunenud sinna, siis veeretati kivi kaevu suult, joodeti pudulojuseid ja seati kivi tagasi paika kaevu suule.

29:4b.GEN.029.004 Ja Jaakob küsis neilt: „Vennad, kust te olete?” Ja nad vastasid: „Me oleme Haaranist.”

29:5b.GEN.029.005 Siis ta küsis neilt: „Kas tunnete Laabanit, Naahori poega?” Ja nad vastasid: „Tunneme küll!”

29:6b.GEN.029.006 Ta küsis neilt: „Kuidas ta käsi käib?” Ja nad vastasid: „Hästi! Ja näe, sealt tuleb tema tütar Raahel pudulojustega!”

29:7b.GEN.029.007 Ta ütles: „Vaata, päike on alles kõrgel, pole veel aeg karja kokku ajada. Jootke pudulojuseid ja minge söötke neid!”

29:8b.GEN.029.008 Aga nad vastasid: „Me ei saa enne kui kõik karjad on koos. Siis veeretatakse kivi kaevu suult ja me saame joota pudulojuseid.”

29:9b.GEN.029.009 Kui ta alles nendega rääkis, tuli Raahel oma isa pudulojustega, sest ta oli neid hoidmas.

29:10b.GEN.029.010 Ja kui Jaakob nägi Raahelit, oma ema venna Laabani tütart ja oma ema venna Laabani pudulojuseid, siis Jaakob astus ligi ja veeretas kivi kaevu suult ning jootis oma ema venna Laabani pudulojuseid.

29:11b.GEN.029.011 Siis Jaakob suudles Raahelit, tõstis häält ja nuttis.

29:12b.GEN.029.012 Ja Jaakob andis Raahelile teada, et ta on tema isa sugulane ja Rebeka poeg; ja Raahel jooksis ning teatas oma isale.

29:13b.GEN.029.013 Ja kui Laaban kuulis sõnumit oma õepojast Jaakobist, siis ta jooksis temale vastu, kaelustas ja suudles teda ning viis ta oma kotta; ja ta jutustas Laabanile kõik, mis oli sündinud.

29:14b.GEN.029.014 Siis ütles Laaban temale: „Sa oled tõesti minu luu ja liha!” Ja ta jäi tema juurde kuuks ajaks.

29:15b.GEN.029.015 Ja Laaban ütles Jaakobile: „Kas sa sellepärast, et oled mu sugulane, peaksid mind teenima ilma palgata? Nimeta mulle oma palk!”

29:16b.GEN.029.016 Laabanil aga oli kaks tütart; vanema nimi oli Lea ja noorema nimi oli Raahel.

29:17b.GEN.029.017 Leal olid läiketa silmad, aga Raahel oli jumekas ja ilusa välimusega.

29:18b.GEN.029.018 Jaakob armastas Raahelit, seepärast ta ütles: „Ma teenin sind seitse aastat su noorema tütre Raaheli pärast!”

29:19b.GEN.029.019 Laaban vastas: „Ma annan ta parem sinule kui mõnele teisele mehele. Jää minu juurde.”

29:20b.GEN.029.020 Ja Jaakob teenis Raaheli pärast seitse aastat, ja need olid tema silmis nagu üksikud päevad, sellepärast et ta teda armastas.

29:21b.GEN.029.021 Siis Jaakob ütles Laabanile: „Anna mu naine mulle kätte, sest aeg on täis, et ma võin minna tema juurde!”

29:22b.GEN.029.022 Laaban koguski kokku kõik selle paiga mehed ja tegi peo.

29:23b.GEN.029.023 Aga õhtul ta võttis oma tütre Lea ja viis selle tema juurde; ja Jaakob heitis ta juurde.

29:24b.GEN.029.024 Ja Laaban andis oma ümmardaja Silpa oma tütrele Leale ümmardajaks.

29:25b.GEN.029.025 Jõudis hommik, ja vaata, see oli Lea! Siis ütles Jaakob Laabanile: „Mis sa mulle oled teinud! Eks ma ole Raaheli pärast sind teeninud? Mispärast sa mind petsid?”

29:26b.GEN.029.026 Aga Laaban vastas: „Ei ole meie pool kombeks anda noorem enne vanemat!

29:27b.GEN.029.027 Pea sellega pulmanädal ära, siis me anname ka teise sulle teenistuse eest, kui sa mind veel teist seitse aastat teenid!”

29:28b.GEN.029.028 Ja Jaakob tegi nõnda ning pidas sellega pulmanädala ära, siis ta andis oma tütre Raaheli temale naiseks.

29:29b.GEN.029.029 Ja Laaban andis oma ümmardaja Billa oma tütrele Raahelile ümmardajaks.

29:30b.GEN.029.030 Siis Jaakob heitis ka Raaheli juurde, ta armastas ju Raahelit ikkagi rohkem kui Leat; ja ta teenis Laabanit veel teist seitse aastat.

29:31b.GEN.029.031 Ent kui Issand nägi, et Lea hüljati, siis ta avas tema üsa; Raahel aga oli viljatu.

29:32b.GEN.029.032 Ja Lea sai käima peale ja tõi poja ilmale ning pani temale nimeks Ruuben, sest ta ütles: „Issand on mu alandust näinud! Küllap mu mees hakkab nüüd mind armastama!”

29:33b.GEN.029.033 Ja ta sai taas käima peale ja tõi poja ilmale ning ütles: „Issand on kuulnud, et mind hüljati! Seepärast on ta mulle ka selle andnud!” Ja ta pani temale nimeks Siimeon.

29:34b.GEN.029.034 Ja tema sai taas käima peale ja tõi poja ilmale ning ütles: „Nüüd viimaks mu mees kiindub minusse, sest ma olen temale kolm poega ilmale toonud!” Seepärast pandi sellele nimeks Leevi.

29:35b.GEN.029.035 Ja tema sai taas käima peale ja tõi poja ilmale ning ütles: „Nüüd ma kiidan Issandat!” Seepärast ta pani temale nimeks Juuda. Siis ta lakkas sünnitamast.

30

30:1b.GEN.030.001 Kui Raahel nägi, et ta ei toonud Jaakobile lapsi ilmale, siis Raahel kadestas oma õde ja ütles Jaakobile: „Muretse mulle lapsi, muidu ma suren!”

30:2b.GEN.030.002 Aga Jaakobi viha süttis põlema Raaheli vastu ja ta küsis: „Kas mina olen Jumala asemik, kes sulle ihuvilja keelab?”

30:3b.GEN.030.003 Ja Raahel vastas: „Vaata, seal on mu orjatar Billa. Heida tema juurde, et ta sünnitaks lapsi mu põlvede peale ja minagi saaksin nõnda temalt järglasi!”

30:4b.GEN.030.004 Ja ta andis temale naiseks oma ümmardaja Billa ning Jaakob heitis selle juurde.

30:5b.GEN.030.005 Ja Billa sai käima peale ning tõi Jaakobile poja ilmale.

30:6b.GEN.030.006 Siis ütles Raahel: „Jumal tegi mulle õigust! Ta kuulis ka mu häält ja andis mulle poja!” Seepärast ta pani temale nimeks Daan.

30:7b.GEN.030.007 Ja Billa, Raaheli ümmardaja, sai taas käima peale ning tõi Jaakobile teise poja ilmale.

30:8b.GEN.030.008 Siis ütles Raahel: „Ma olen oma õega võidelnud Jumala võitlust ja olen võitnud!” Ja ta pani temale nimeks Naftali.

30:9b.GEN.030.009 Kui Lea nägi, et ta oli lakanud sünnitamast, siis ta võttis oma ümmardaja Silpa ja andis selle Jaakobile naiseks.

30:10b.GEN.030.010 Ja Silpa, Lea ümmardaja, tõi Jaakobile poja ilmale

30:11b.GEN.030.011 ning Lea ütles: „Õnneks!” Ja ta pani temale nimeks Gaad.

30:12b.GEN.030.012 Ja Silpa, Lea ümmardaja, tõi Jaakobile teise poja ilmale

30:13b.GEN.030.013 ning Lea ütles: „Ma olen õnnelik! Tõesti, naised kiidavad mind õnnelikuks!” Ja ta pani temale nimeks Aaser.

30:14b.GEN.030.014 Kord läks Ruuben nisulõikuse ajal ja leidis väljalt lemmemarju ja tõi neid oma emale Leale. Ja Raahel ütles Leale: „Anna ka minule oma poja lemmemarju!”

30:15b.GEN.030.015 Aga ta vastas temale: „Kas on veel vähe, et sa võtsid mu mehe? Nüüd tahad sa ka mu poja lemmemarjad ära võtta!” Siis ütles Raahel: „Vastutasuks magagu ta täna öösel sinu juures su poja lemmemarjade eest!”

30:16b.GEN.030.016 Kui Jaakob tuli õhtul väljalt, siis läks Lea temale vastu ja ütles: „Sa pead minu juurde heitma, sest ma olen sind tinginud tasu eest, oma poja lemmemarjade eest!” Ja tema magas sel ööl ta juures.

30:17b.GEN.030.017 Ja Jumal kuulis Lead, ja Lea sai käima peale ja tõi Jaakobile viienda poja ilmale.

30:18b.GEN.030.018 Ja Lea ütles: „Jumal tasus mulle, et ma andsin oma ümmardaja oma mehele!” Ja ta pani temale nimeks Issaskar.

30:19b.GEN.030.019 Ja Lea sai taas käima peale ja tõi Jaakobile kuuenda poja ilmale.

30:20b.GEN.030.020 Ja Lea ütles: „Jumal valmistas mulle ilusa kingituse! Nüüd mu mees hakkab mind sallima, sest ma olen temale kuus poega ilmale toonud!” Ja ta pani temale nimeks Sebulon.

30:21b.GEN.030.021 Ja pärastpoole ta tõi tütre ilmale ning pani temale nimeks Diina.

30:22b.GEN.030.022 Aga Jumal mõtles Raahelile, ja Jumal kuulis teda ning avas tema üsa.

30:23b.GEN.030.023 Ja ta sai käima peale ja tõi poja ilmale ning ütles: „Jumal võttis ära mu teotuse!”

30:24b.GEN.030.024 Ja ta pani temale nimeks Joosep, öeldes: „Annaks Issand mulle lisaks veel teisegi poja!”

30:25b.GEN.030.025 Ja kui Raahel oli Joosepi ilmale toonud, siis Jaakob ütles Laabanile: „Lase mind, et saaksin minna koju ja oma kodumaale!

30:26b.GEN.030.026 Anna mu naised ja lapsed, kelle pärast ma sind olen teeninud, ja ma lähen, sest sa tead ju ise, kuidas ma sind olen teeninud!”

30:27b.GEN.030.027 Ja Laaban vastas temale: „Kui ma nüüd sinu silmis armu leiaksin! Märgid näitavad mulle, et Issand on mind sinu pärast õnnistanud!”

30:28b.GEN.030.028 Ja ta ütles: „Nimeta mulle oma palk ja ma annan selle!”

30:29b.GEN.030.029 Siis ta vastas temale: „Sina tead ise, kuidas ma sind olen teeninud ja mis on saanud su karjast minu juures.

30:30b.GEN.030.030 Sest pisut oli seda, mis sul oli enne mind. See on aga ohtrasti kasvanud ja Issand on sind õnnistanud minu sammude läbi. Millal ma siis nüüd saan hoolitseda ka oma pere eest!”

30:31b.GEN.030.031 Siis ta küsis: „Mis ma sulle pean andma?” Ja Jaakob vastas: „Ära anna mulle midagi. Kui sa lubad mulle seda, siis ma karjatan ja hoian veelgi su pudulojuseid:

30:32b.GEN.030.032 ma käin täna läbi kõik su pudulojused, lahutades neist kõik tähnilised ja kirjud uted ja kõik indlevad noored jäärad, samuti kirjud ja tähnilised kitsede hulgast. Need olgu siis mulle palgaks

30:33b.GEN.030.033 ja mu õigus kostku minu eest tulevikus, kui sa tuled mu palka vaatama: kõik, kes ei ole tähnilised ja kirjud kitsede hulgas ja indlevad noorte jäärade hulgas, loetagu minu poolt varastatuiks!”

30:34b.GEN.030.034 Ja Laaban vastas: „Hästi, sündigu tõesti su sõna järgi!”

30:35b.GEN.030.035 Ja ta lahutas selsamal päeval keerdsabalised ja kirjud sikud ja kõik tähnilised ja kirjud kitsed, kõik, kellel oli valget küljes, ja kõik indlevad noored jäärad, andis need oma poegade hooleks

30:36b.GEN.030.036 ning jättis kolme päeva tee enese ja Jaakobi vahele; Jaakob aga jäi karjatama Laabani ülejäänud pudulojuseid.

30:37b.GEN.030.037 Ja Jaakob võttis enesele papli-, mandli- ja plataanipuu tooreid keppe ja kooris neile valged vöödid, paljastades keppide valge värvi.

30:38b.GEN.030.038 Siis ta pani kooritud kepid pudulojuste ette rennidesse ja veekünadesse, kuhu pudulojused tulid jooma; ja joomas olles nad paaritusid.

30:39b.GEN.030.039 Ja kui pudulojused keppide juures paaritusid, siis pudulojused sünnitasid tallesid: keerdsabalisi, tähnilisi ja kirjusid!

30:40b.GEN.030.040 Ja Jaakob eraldas noored jäärad: ta pööras isaloomade pead keerdsabaliste poole ja kõigi indlevate poole Laabani pudulojuste hulgas. Nõnda tegi ta enesele eraldi karjad ega pannud neid Laabani pudulojuste sekka.

30:41b.GEN.030.041 Ja iga kord, kui tugevamad pudulojused paaritusid, pani Jaakob kepid künadesse pudulojuste silme ette, et nad paarituksid keppide juures.

30:42b.GEN.030.042 Aga kui pudulojused olid väetimad, siis ta ei pannud. Nõnda said väetid Laabanile ja tugevamad Jaakobile.

30:43b.GEN.030.043 Ja mees kosus üpris väga ja tal oli palju pudulojuseid, ümmardajaid ja sulaseid, kaameleid ja eesleid.

31

31:1b.GEN.031.001 Aga ta kuulis Laabani poegade kõnelusi, kes ütlesid: „Jaakob on ära võtnud kõik, mis oli meie isa päralt. Sellest, mis oli meie isa päralt, on ta enesele soetanud kõik selle rikkuse!”

31:2b.GEN.031.002 Ja Jaakob nägi Laabani palet, ja vaata, see ei olnud enam ta vastu nagu enne!

31:3b.GEN.031.003 Siis Issand ütles Jaakobile: „Mine tagasi oma isade maale ja oma sugulaste seltsi. Mina olen sinuga!”

31:4b.GEN.031.004 Ja Jaakob läkitas sõna ning käskis kutsuda oma pudulojuste juurde väljale Raaheli ja Lea

31:5b.GEN.031.005 ning ütles neile: „Ma näen teie isa palgest, et ta ei ole enam mu vastu nagu enne. Aga mu isa Jumal oli mu juures!

31:6b.GEN.031.006 Te ju teate, et ma olen teeninud teie isa kõigest väest.

31:7b.GEN.031.007 Kuid teie isa narritas mind ja muutis mu palka kümme korda. Jumal aga ei ole lubanud teda mulle kurja teha.

31:8b.GEN.031.008 Kui ta ütles nõnda: tähnilised saagu sinule palgaks, siis kõik pudulojused poegisid tähnilisi. Ja kui ta ütles nõnda: keerdsabalised saagu sinule palgaks, siis kõik pudulojused poegisid keerdsabalisi.

31:9b.GEN.031.009 Nõnda võttis Jumal teie isa karja ja andis mulle.

31:10b.GEN.031.010 Pudulojuste innaajal ma tõstsin oma silmad üles ja nägin unes, vaata, et jäärad, kes kargasid pudulojuseid, olid keerdsabalised, tähnilised ja nastlikud.

31:11b.GEN.031.011 Ja Jumala Ingel ütles mulle unes: Jaakob! Ja ma vastasin: siin ma olen!

31:12b.GEN.031.012 Siis Ta ütles: tõsta ometi oma silmad üles ja vaata: kõik jäärad, kes kargavad pudulojuseid, on keerdsabalised, tähnilised ja nastlikud, sest Ma olen näinud kõike, mis Laaban sulle teeb!

31:13b.GEN.031.013 Mina olen Peeteli Jumal, kus sa võidsid samba, kus sa andsid Mulle tõotuse. Võta nüüd kätte, lahku siit maalt ja mine tagasi oma sünnimaale!”

31:14b.GEN.031.014 Siis Raahel ja Lea vastasid ning ütlesid temale: „Kas meil ongi enam osa või omandit meie isakojas?

31:15b.GEN.031.015 Eks ta ole pidanud meid võõraks, kuna ta meid müüs ja ise muidugi ka meie hinna ära sõi?

31:16b.GEN.031.016 Jah, kõik see rikkus, mille Jumal meie isalt ära võttis, on meie ja meie laste oma. Ja nüüd tee kõik, mis Jumal sulle on öelnud!”

31:17b.GEN.031.017 Ja Jaakob võttis kätte, tõstis oma lapsed ja naised kaamelite selga

31:18b.GEN.031.018 ja saatis teele kogu oma karja ja kõik oma varanduse, mis ta oli kogunud, oma karjavaranduse, mis ta Mesopotaamias oli soetanud, et minna oma isa Iisaki juurde Kaananimaale.

31:19b.GEN.031.019 Aga Laaban oli läinud pudulojuseid niitma. Ja Raahel varastas oma isa teeravikujud.

31:20b.GEN.031.020 Jaakob kasutas süürlase Laabani teadmatust ega andnud temale märku, et ta põgeneb.

31:21b.GEN.031.021 Nõnda ta siis põgenes ühes kõigega, mis tal oli, võttis kätte ja läks üle jõe ning siirdus Gileadi mäestiku poole.

31:22b.GEN.031.022 Aga kolmandal päeval anti Laabanile teada, et Jaakob oli põgenenud.

31:23b.GEN.031.023 Tema võttis siis enesega ühes oma suguvennad ja ajas teda taga seitse päevateekonda ning jõudis Gileadi mäestikus temale järele.

31:24b.GEN.031.024 Kuid Jumal tuli süürlase Laabani juurde öösel unes ja ütles temale: „Hoia, et sa Jaakobile ei ütle head ega halba!”

31:25b.GEN.031.025 Kui Laaban Jaakobile järele jõudis, oli Jaakob mäestikus telgi üles löönud, ja Laabangi suguvendadega lõi telgi üles Gileadi mäestikku.

31:26b.GEN.031.026 Ja Laaban ütles Jaakobile: „Mis sa oled teinud? Sa kasutasid mu teadmatust ja viisid ära mu tütred, nagu oleksid nad olnud mõõga abil vangistatud!

31:27b.GEN.031.027 Miks sa põgenesid salaja ja vargsil viisil ega teatanud mulle, et oleksin saanud sind rõõmsasti ära saata laulude, trummi ja kandlega?

31:28b.GEN.031.028 Sa ei lasknud mind suudelda oma poegi ja tütreid! Sa oled nüüd talitanud mõistmatult.

31:29b.GEN.031.029 Mul oleks meelevald teha teile kurja! Aga teie isa Jumal rääkis minuga eile öösel, öeldes: hoia, et sa Jaakobile ei ütle head ega halba!

31:30b.GEN.031.030 Nüüd oled sa küll läinud oma teed, sellepärast et sa igatsesid nii väga oma isakoja järele. Aga mispärast sa varastasid mu jumalad?”

31:31b.GEN.031.031 Ja Jaakob vastas ning ütles Laabanile: „Sellepärast et ma kartsin! Sest ma mõtlesin, et sa röövid minult oma tütred.

31:32b.GEN.031.032 See, kelle juurest sa leiad oma jumalad, ärgu jäägu elama! Meie suguvendade ees otsi läbi, mis mul kaasas on, ja võta ära, mis on sinu!” Aga Jaakob ei teadnud, et Raahel oli need varastanud.

31:33b.GEN.031.033 Ja Laaban läks Jaakobi telki ja Lea telki ja mõlemate ümmardajate telki, aga ei leidnud midagi; ja Lea telgist väljudes ta läks Raaheli telki.

31:34b.GEN.031.034 Kuid Raahel oli võtnud teeravid ja oli pannud need kaameli sadula tasku ning istus ise nende peal. Ja Laaban kompas läbi kogu telgi, aga ei leidnud midagi.

31:35b.GEN.031.035 Ja Raahel ütles oma isale: „Ärgu süttigu viha mu isanda silmis, et ma ei saa su ees üles tõusta, sest mul on naiste asjad!” Nõnda ta otsis läbi, aga teeraveid ta ei leidnud.

31:36b.GEN.031.036 Siis Jaakob vihastus ja riidles Laabaniga. Ja Jaakob kostis ning ütles Laabanile: „Milles seisneb mu üleastumine? Mis on mu patt, et oled mind nii tulisi jalu taga ajanud?

31:37b.GEN.031.037 Kuna sa oled läbi otsinud kogu mu kraami, siis missuguse oma koja riista sa oled leidnud? Pane siia minu suguvendade ja oma suguvendade ette, et nad võiksid õigust mõista meie mõlemate vahel!

31:38b.GEN.031.038 Ma olin sinu juures kakskümmend aastat! Su emalambad ja kitsed ei heitnud loodet ja jääri su karjast ma ei söönud.

31:39b.GEN.031.039 Murtut ma sulle ei toonud, ma pidin selle hüvitama. Sa nõudsid minult niihästi päeval kui öösel varastatut!

31:40b.GEN.031.040 Päeval piinas mind palavus ja öösel külm, ja uni põgenes mu silmist!

31:41b.GEN.031.041 Nüüd ma olen olnud su kojas kakskümmend aastat. Neliteist aastat ma teenisin sind su kahe tütre pärast ja kuus aastat pudulojuste pärast, ja sa muutsid mu palka kümme korda!

31:42b.GEN.031.042 Kui minuga ei oleks olnud mu isa Jumal, Aabrahami Jumal, Iisaki Kartus, siis oleksid sa mind nüüd tühje käsi ära saatnud. Jumal on näinud mu häda ja mu kätevaeva ja on eile öösel teinud otsuse!”

31:43b.GEN.031.043 Siis Laaban kostis ja ütles Jaakobile: „Tütred on minu tütred ja pojad on minu pojad ja pudulojused on minu pudulojused, ja kõik, mis sa näed, on minu! Aga mida ma saaksin praegu teha oma tütarde heaks või nende poegade heaks, keda nad on ilmale toonud?

31:44b.GEN.031.044 Aga tule nüüd, tehkem leping, mina ja sina, ja see olgu tunnistajaks minu ja sinu vahel!”

31:45b.GEN.031.045 Siis Jaakob võttis ühe kivi ja pani sambaks püsti.

31:46b.GEN.031.046 Ja Jaakob ütles oma suguvendadele: „Korjake kive!” Ja need võtsid kive ning kuhjasid kivikangru; ja nad sõid seal kivikangru peal.

31:47b.GEN.031.047 Ja Laaban pani sellele nimeks Jegar-Sahaduuta; Jaakob aga nimetas selle Galeediks.

31:48b.GEN.031.048 Ja Laaban ütles: „See kivikangur olgu täna tunnistajaks minu ja sinu vahel!” Seepärast ta pani sellele nimeks Galeed

31:49b.GEN.031.049 ja Mispa, sest ta ütles: „Issand valvab minu ja sinu vahel, kui me üksteist enam ei näe!

31:50b.GEN.031.050 Kui sa kohtled mu tütreid halvasti või võtad mu tütarde kõrvale teisi naisi, ilma et ükski inimene oleks meie juures, vaata, siis on Jumal ometi tunnistajaks minu ja sinu vahel!”

31:51b.GEN.031.051 Siis ütles Laaban Jaakobile: „Vaata, see kivikangur, ja vaata, see sammas, mille ma püstitasin enese ja sinu vahele, —

31:52b.GEN.031.052 see kivikangur olgu tunnistajaks, samuti olgu see sammas tunnistajaks, et mina ei tohi tulla sellest kivikangrust mööda sinu juurde ja et sina ei tohi tulla sellest kivikangrust ja sambast mööda minu juurde kurja tegema!

31:53b.GEN.031.053 Aabrahami Jumal ja Naahori Jumal, nende vanemate Jumal, mõistku kohut meie vahel!” Ja Jaakob vandus oma isa Iisaki Kartuse juures.

31:54b.GEN.031.054 Ja Jaakob ohverdas mäe peal tapaohvri ning kutsus oma suguvennad leiba võtma. Ja nad võtsid leiba ning jäid ööseks mäele.

31:55b.GEN.031.055

32

32:1b.GEN.032.001 Aga Laaban tõusis hommikul vara, suudles oma poegi ja tütreid ning õnnistas neid; siis Laaban läks teele ja pöördus tagasi koju.

32:2b.GEN.032.002 Ka Jaakob läks oma teed. Aga temale tulid vastu Jumala Inglid.

32:3b.GEN.032.003 Ja Jaakob ütles, kui ta neid nägi: „See on Jumala leer!” Ja ta pani sellele paigale nimeks Mahanaim.

32:4b.GEN.032.004 Siis Jaakob läkitas käskjalad enese eel oma venna Eesavi juurde Seirimaale Edomi

32:5b.GEN.032.005 ja andis neile käsu, öeldes nõnda: „Öelge mu isandale Eesavile: nõnda ütleb su sulane Jaakob: ma olen tänini Laabani juures võõrana elanud ja viibinud.

32:6b.GEN.032.006 Mul on härgi, eesleid, pudulojuseid, sulaseid ja ümmardajaid, ja ma läkitan seda teatama oma isandale, et su silmis armu leida!”

32:7b.GEN.032.007 Käskjalad tulid tagasi Jaakobi juurde ja ütlesid: „Me jõudsime su venna Eesavi juurde. Ta juba tulebki sulle vastu ühes neljasaja mehega!”

32:8b.GEN.032.008 Siis Jaakob kartis väga ja tal oli kitsas käes; ja ta jaotas rahva, kes ühes temaga oli, samuti pudulojused, veised ja kaamelid, kahte leeri,

32:9b.GEN.032.009 sest ta mõtles: kui Eesav tuleb ühe leeri kallale ja lööb selle maha, siis teine leer pääseb!

32:10b.GEN.032.010 Ja Jaakob ütles: „Mu isa Aabrahami Jumal ja mu isa Iisaki Jumal, Issand, Kes mulle ütlesid: mine tagasi oma maale ja oma sugulaste seltsi, siis Ma teen sulle head!

32:11b.GEN.032.011 Mina pole väärt kõiki neid heategusid ja kõike seda truudust, mida sa oma sulasele oled osutanud! Sest kepp käes ma läksin üle selle Jordani, aga nüüd on mul kaks leeri!

32:12b.GEN.032.012 Päästa mind ometi mu venna Eesavi käest, sest ma kardan, et ta tuleb ja lööb mind maha ühes emade ja lastega!

32:13b.GEN.032.013 Sina Ise aga oled öelnud: Ma teen sulle tõesti head ja lasen su soo saada mereliiva sarnaseks, mida ei saa ära lugeda selle rohkuse pärast!”

32:14b.GEN.032.014 Ja ta jäi selleks ööks sinna ning võttis sellest, mis oli saanud tema omaks, oma vennale Eesavile kingituseks

32:15b.GEN.032.015 kakssada kitse ja kakskümmend sikku, kakssada emalammast ja kakskümmend jäära,

32:16b.GEN.032.016 kolmkümmend imetajat kaamelit ja nende varssa, nelikümmend lehma ja kümme härjavärssi, kakskümmend emaeeslit ja kümme eeslitäkku.

32:17b.GEN.032.017 Ja ta andis need oma sulaste kätte, iga karja eraldi, ja ütles oma sulastele: „Minge minu eel ja jätke vahemaa iga karja vahele!”

32:18b.GEN.032.018 Ja ta käskis esimest, öeldes: „Kui mu vend Eesav tuleb sulle vastu, küsib sinult ja ütleb: kelle oma sa oled ja kuhu sa lähed, ja kelle omad on need, kes su ees on?

32:19b.GEN.032.019 Siis vasta: need on su sulase Jaakobi omad, kingitus, mis läkitatakse mu isandale Eesavile, ja vaata, ka tema ise tuleb meie taga!”

32:20b.GEN.032.020 Ja ta käskis ka teist ja kolmandat ja kõiki muid, kes karjade järel käisid, öeldes: „Te peate Eesavile ütlema sedasama, kui te teda kohtate!

32:21b.GEN.032.021 Ja öelge ka: vaata, su sulane Jaakob tuleb meie taga!” Sest ta mõtles: ma lepitan teda kingitusega, mis mu eel läheb. Alles pärast seda ilmun ma ise tema ette, vahest võtab ta mind siis armulikult vastu.

32:22b.GEN.032.022 Nõnda läks kingitus tema eel, aga ta ise jäi selleks ööks leeri.

32:23b.GEN.032.023 Kuid veel selsamal ööl ta tõusis üles ja võttis oma mõlemad naised ja mõlemad ümmardajad ja oma üksteist poega ja läks läbi Jabboki koolme.

32:24b.GEN.032.024 Ta võttis nad ja viis üle jõe, samuti viis ta üle kõik, mis tal oli.

32:25b.GEN.032.025 Aga Jaakob ise jäi üksinda maha. Siis heitles üks Mees temaga, kuni hakkas koitma!

32:26b.GEN.032.026 Aga kui See nägi, et Ta ei saanud võimust tema üle, siis Ta lõi tema puusaliigest; ja Jaakobi puusaliiges nihkus paigast, kui ta heitles Temaga.

32:27b.GEN.032.027 Ja Mees ütles: „Lase mind lahti, sest juba koidab!” Aga tema vastas: „Ei ma lase sind mitte, kui Sa mind ei õnnista!”

32:28b.GEN.032.028 Siis Ta küsis temalt: „Mis su nimi on?” Ja ta vastas: „Jaakob!”

32:29b.GEN.032.029 Seepeale ütles Tema: „Su nimi ärgu olgu enam Jaakob, vaid olgu Iisrael, sest sa oled võidelnud Jumala ja inimestega ja oled võitnud!”

32:30b.GEN.032.030 Siis küsis Jaakob ja ütles: „Ütle nüüd mulle Oma nimi!” Aga Ta vastas: „Miks sa Mu nime küsid?” Ja Ta õnnistas teda seal.

32:31b.GEN.032.031 Ja Jaakob pani sellele paigale nimeks Penuel, sest ta ütles: „Kuigi ma nägin Jumalat palgest palgesse, pääses siiski mu hing!”

32:32b.GEN.032.032 ke tõusis, kui ta puusast longates Penuelist edasi läks. [ (Genesis 32:33) Seepärast Iisraeli lapsed ei söö tänapäevani puusanärvi, mis on puusaliigese küljes, sest ta oli löönud Jaakobi puusaliigest puusanärvi kohal. ]

33

33:1b.GEN.033.001 Kui Jaakob oma silmad üles tõstis ja vaatas, ennäe, siis tuli Eesav ja ühes temaga nelisada meest! Ta jaotas nüüd lapsed Lea ja Raaheli ja mõlemate ümmardajate vahel,

33:2b.GEN.033.002 seadis ümmardajad ja nende lapsed ette, Lea ja tema lapsed nende järele, Raaheli ja Joosepi viimseiks.

33:3b.GEN.033.003 Ta ise aga läks nende eel ja kummardas seitse korda maani, kuni ta jõudis oma venna juurde.

33:4b.GEN.033.004 Aga Eesav jooksis temale vastu ja süleles teda, langes temale kaela ja suudles teda; ja nad nutsid.

33:5b.GEN.033.005 Siis ta tõstis oma silmad üles ja nägi naisi ja lapsi, ja ta küsis: „Kes need sul on?” Ja tema vastas: „Need on lapsed, keda Jumal su sulasele armulikult on andnud!”

33:6b.GEN.033.006 Ka ümmardajad astusid ligi, nemad ise ja nende lapsed, ja nad kummardasid.

33:7b.GEN.033.007 Siis astus ligi ka Lea ühes oma lastega ja nad kummardasid; lõppeks astusid ligi Joosep ja Raahel ja kummardasid.

33:8b.GEN.033.008 Siis ta küsis: „Mida sa kavatsed kogu selle leeriga, keda ma kohtasin?” Ja tema vastas: „Oma isanda silmis armu leida!”

33:9b.GEN.033.009 Aga Eesav ütles: „Mul eneselgi on küllalt, mu vend! Jäägu sulle, mis sul on!”

33:10b.GEN.033.010 Kuid Jaakob vastas: „Sugugi mitte! Kui ma nüüd su silmis olen armu leidnud, siis võta mu kingitus minult vastu! Sest ma olen ju tohtinud näha su palet, otsekui näeks Jumala palet, ja sa oled olnud mu vastu lahke!

33:11b.GEN.033.011 Võta nüüd minu tervituskink, mis sulle toodi, sest Jumal on olnud mu vastu armuline ja mul on kõike küllalt!” Ja ta käis temale peale, kuni ta võttis.

33:12b.GEN.033.012 Siis ütles Eesav: „Hakkame liikuma ja lähme, ja mina käin sinuga rinnu!”

33:13b.GEN.033.013 Aga Jaakob vastas temale: „Mu isand näeb ju, et lapsed on väetid ja minu hooleks on imetajad pudulojused ja lehmad; kui neid liiga kiiresti aetakse ühegi päeva, siis sureb kogu kari.

33:14b.GEN.033.014 Mingu aga mu isand oma sulase eel ja mina liigun pikkamisi oma ees käiva karja kannul ja laste kannul, kuni ma jõuan oma isanda juurde Seiri.”

33:15b.GEN.033.015 Eesav ütles: „Ma jätan siis sinu juurde osa rahvast, kes ühes minuga on!” Aga tema vastas: „Mispärast nõnda? Kui ma ainult oma isanda silmis armu leiaksin!”

33:16b.GEN.033.016 Ja Eesav läks selsamal päeval oma teed tagasi Seiri.

33:17b.GEN.033.017 Aga Jaakob liikus Sukkotti, ehitas enesele koja ja tegi oma karjadele lehtkatused; seepärast pandi sellele paigale nimeks Sukkot.

33:18b.GEN.033.018 Ja Jaakob jõudis Mesopotaamiast tulles õnnelikult Sekemi linna, mis on Kaananimaal, ja lõi linna ees leeri üles.

33:19b.GEN.033.019 Ta ostis selle väljaosa, kuhu ta oma telgi oli üles löönud, Sekemi isa Hamori lastelt saja rahatüki eest.

33:20b.GEN.033.020 Ja ta püstitas sinna altari ning pani sellele nimeks: „Jumal, Iisraeli Jumal!”

34

34:1b.GEN.034.001 Kord läks Diina, Lea tütar, kelle Lea oli Jaakobile ilmale toonud, maa tütreid vaatama.

34:2b.GEN.034.002 Aga maa vürsti hiivlase Hamori poeg Sekem nägi teda, võttis tema, magas ta juures ja naeris ta ära.

34:3b.GEN.034.003 Kuid ta hing kiindus Diinasse, Jaakobi tütresse, ja ta armastas tütarlast ning rääkis tütarlapsele meelitusi.

34:4b.GEN.034.004 Ja Sekem rääkis oma isa Hamoriga, öeldes: „Võta see tüdruk mulle naiseks!”

34:5b.GEN.034.005 Jaakob aga sai kuulda, et ta tütar Diina oli ära teotatud. Aga et ta pojad olid tema karjaga väljal, siis Jaakob vaikis, kuni nad koju tulid.

34:6b.GEN.034.006 Ja Hamor, Sekemi isa, läks Jaakobi juurde, et temaga rääkida.

34:7b.GEN.034.007 Jaakobi pojad tulid väljalt, kui nad sellest olid kuulda saanud; mehed olid nördinud ja nende viha süttis väga põlema, et ta Jaakobi tütre juures magades oli Iisraelis teinud häbiteo; sest nõnda ei tohtinud teha.

34:8b.GEN.034.008 Ja Hamor rääkis nendega, öeldes: „Mu poja Sekemi hing on kiindunud teie tütresse. Andke ta ometi temale naiseks!

34:9b.GEN.034.009 Saage meiega langudeks, andke meile oma tütreid ja võtke enestele meie tütreid,

34:10b.GEN.034.010 ja jääge meie juurde elama. Maa on lahti teie ees, elage, rännake ja kodunege siin!”

34:11b.GEN.034.011 Ja Sekem ütles tema isale ja vendadele: „Kui ma teie silmis armu leian, siis annan teile, mida te minult nõuate.

34:12b.GEN.034.012 Pange mulle peale ükskõik kui palju mõrsjahinda ja kingitusi: ma annan, mida te minult nõuate. Andke ainult tütarlaps mulle naiseks!”

34:13b.GEN.034.013 Siis kostsid Jaakobi pojad Sekemile ja tema isale Hamorile, rääkides aga kavalasti, sellepärast et ta nende õe Diina oli ära teotanud,

34:14b.GEN.034.014 ja ütlesid neile: „Me ei või teha niisugust asja, et anname oma õe mehele, kellel on eesnahk, sest see oleks meile häbiks.

34:15b.GEN.034.015 Ainult sel tingimusel oleme teiega nõus, kui saate meie sarnaseiks, lastes kõik oma meesterahvad ümber lõigata.

34:16b.GEN.034.016 Siis me anname oma tütreid teile ja võtame teie tütreid enestele, elame üheskoos teiega ja saame üheks rahvaks.

34:17b.GEN.034.017 Aga kui te ei võta meid kuulda ega lase endid ümber lõigata, siis võtame oma tütre ja läheme ära!”

34:18b.GEN.034.018 Ja nende sõnad olid head Hamori ja Hamori poja Sekemi silmis.

34:19b.GEN.034.019 Ja noor mees ei kõhelnud nõnda tegemast, sest ta ihaldas Jaakobi tütart; ja tema oli lugupeetum kui kõik teised ta isakojas.

34:20b.GEN.034.020 Siis Hamor ja ta poeg Sekem läksid oma linna väravasse ja rääkisid oma linna meestega, öeldes:

34:21b.GEN.034.021 „Need mehed on rahuarmastajad. Jäägu nad meie juurde, elagu ja rännaku nad siin maal. Sest maa, vaata, laiub ju nendegi ees igat kätt. Siis võtame enestele naisteks nende tütreid ja anname oma tütreid neile.

34:22b.GEN.034.022 Aga ainult sel tingimusel on mehed meiega nõus meie juures elama ja saama meiega üheks rahvaks, kui meil kõik meesterahvad ümber lõigatakse, nõnda nagu nemad ise on ümber lõigatud.

34:23b.GEN.034.023 Nende karjad ja varandus ja kõik nende lojused, eks need saa siis meile! Olgem ainult nendega nõus, siis nad asuvad meie juurde elama.”

34:24b.GEN.034.024 Ja nad võtsid kuulda Hamorit ja tema poega Sekemit, kõik, kes ta linna väravast läbi käisid; ja kõik meesterahvad lõigati ümber, kõik, kes ta linna väravast läbi käisid.

34:25b.GEN.034.025 Aga kolmandal päeval, kui nad olid valudes, võtsid kaks Jaakobi poega, Siimeon ja Leevi, Diina vennad, kumbki oma mõõga ja läksid takistamatult linna ja tapsid ära kõik meesterahvad.

34:26b.GEN.034.026 Nad tapsid mõõgateraga ka Hamori ja tema poja Sekemi, võtsid Sekemi kojast Diina ja läksid ära.

34:27b.GEN.034.027 Jaakobi pojad tulid haigetele kallale ja riisusid linna, sellepärast et nad nende õe olid ära teotanud.

34:28b.GEN.034.028 Nad võtsid ära nende pudulojused, veised ja eeslid ja mis iganes oli linnas või väljal.

34:29b.GEN.034.029 Nad viisid ära kõik nende varanduse ja kõik nende lapsed ja naised, ja riisusid kõik, mis kodades oli.

34:30b.GEN.034.030 Aga Jaakob ütles Siimeonile ja Leevile: „Te saadate mind õnnetusse, sellepärast et te mind olete teinud vihatavaks maa elanike, kaananlaste ja perislaste hulgas! Mul on vähe mehi: kui nad kogunevad mu vastu, siis nad löövad mind ja me hukkume, niihästi mina kui mu pere!”

34:31b.GEN.034.031 Kuid nemad vastasid: „Kas ta siis tohtis talitada meie õega nagu hooraga?”

35

35:1b.GEN.035.001 Ja Jumal ütles Jaakobile: „Võta kätte, mine üles Peetelisse, ela seal ja tee sinna altar Jumalale, Kes sulle ennast ilmutas, kui sa põgenesid oma venna Eesavi eest!”

35:2b.GEN.035.002 Ja Jaakob ütles oma perele ja kõigile, kes olid ühes temaga: „Kõrvaldage võõrad jumalad, kes teie keskel on, ja puhastage endid ning vahetage riided!

35:3b.GEN.035.003 Ja me võtame kätte ning läheme üles Peetelisse ja teeme sinna altari Jumalale, Kes mind kuulis mu ahastuse ajal ja oli minuga teel, mida käisin!”

35:4b.GEN.035.004 Siis nad andsid Jaakobile kõik nende käes olevad võõrad jumalad ja kõrvarõngad, mis neil kõrvus olid, ja Jaakob mattis need maha ühe Sekemi ligidal oleva tamme alla.

35:5b.GEN.035.005 Ja nad läksid teele; aga hirm Jumala ees lasus ümberkaudseil linnadel ja need ei ajanud taga Jaakobi poegi.

35:6b.GEN.035.006 Ja Jaakob jõudis Luusi, see on Peetelisse Kaananimaal, tema ja kogu rahvas, kes oli ühes temaga.

35:7b.GEN.035.007 Ja ta ehitas sinna altari ning pani sellele paigale nimeks Eel-Peetel, sest seal oli Jumal ennast temale ilmutanud, kui ta põgenes oma venna eest.

35:8b.GEN.035.008 Aga Deboora, Rebeka imetaja, suri, ja ta maeti ühe tamme alla allpool Peetelit, ja sellele pandi nimeks Nututamm.

35:9b.GEN.035.009 Ja Jumal ilmutas Ennast taas Jaakobile, kui see Mesopotaamiast tuli, ja õnnistas teda.

35:10b.GEN.035.010 Ja Jumal ütles temale: „Jaakob on su nimi! Ärgu hüütagu su nime enam Jaakobiks, vaid su nimi olgu Iisrael!” Ja Ta pani temale nimeks Iisrael.

35:11b.GEN.035.011 Ja Jumal ütles temale: „Mina olen kõigeväeline Jumal! Ole viljakas ja paljune! Sinust saab rahvas, jah, rahvaste hulk, ja sinu niudeist väljuvad kuningad!

35:12b.GEN.035.012 Ja maa, mille Ma andsin Aabrahamile ja Iisakile, Ma annan sinule; ka sinu soole pärast sind Ma annan selle maa!”

35:13b.GEN.035.013 Ja Jumal läks tema juurest üles paigast, kus Ta temaga oli rääkinud.

35:14b.GEN.035.014 Ja Jaakob püstitas samba sinna paika, kus Ta temaga oli rääkinud, kivisamba, ja kallas selle peale joomaohvri ning valas õli.

35:15b.GEN.035.015 Ja Jaakob nimetas paiga, kus Jumal temaga oli rääkinud, Peeteliks.

35:16b.GEN.035.016 Siis nad läksid Peetelist teele. Aga kui veel tükk maad oli minna Efratani, pidi Raahel sünnitama, ja tal oli raske sünnitus.

35:17b.GEN.035.017 Tema raske sünnituse ajal ütles aitajanaine temale: „Ära karda, sest ka seekord on sul poeg!”

35:18b.GEN.035.018 Ja kui ta hing oli välja minemas, sest varsti ta surigi, pani ta temale nimeks Ben-Ooni; aga selle isa kutsus teda Benjaminiks.

35:19b.GEN.035.019 Ja Raahel suri ning ta maeti Efrata tee äärde, see on Petlemma.

35:20b.GEN.035.020 Ja Jaakob püstitas tema hauale samba; see Raaheli hauasammas on alles tänapäevani.

35:21b.GEN.035.021 Ja Iisrael läks teele ning lõi oma telgi üles teispoole Karjatorni.

35:22b.GEN.035.022 Ja kui Iisrael elas seal maal, juhtus, et Ruuben läks ja magas oma isa liignaise Billa juures. Ja Iisrael sai sellest kuulda.

35:23b.GEN.035.023 Jaakobil oli kaksteist poega; Lea pojad: Ruuben, Jaakobi esmasündinu, Siimeon, Leevi, Juuda, Issaskar ja Sebulon;

35:24b.GEN.035.024 Raaheli pojad: Joosep ja Benjamin;

35:25b.GEN.035.025 Billa, Raaheli ümmardaja pojad: Daan ja Naftali;

35:26b.GEN.035.026 Silpa, Lea ümmardaja pojad: Gaad ja Aaser. Need olid Jaakobi pojad, kes sündisid temale Mesopotaamias.

35:27b.GEN.035.027 Ja Jaakob jõudis oma isa Iisaki juurde Mamresse, Kirjat-Arbasse, see on Hebronisse, kus Aabraham ja Iisak olid võõrastena elanud.

35:28b.GEN.035.028 Ja Iisaki elupäevi oli sada kaheksakümmend aastat.

35:29b.GEN.035.029 Siis Iisak heitis hinge ja suri; ta koristati oma rahva juurde, vana ja elatanud; ta pojad Eesav ja Jaakob matsid tema.

36

36:1b.GEN.036.001 Ja need olid Eesavi, see on Edomi järeltulijad:

36:2b.GEN.036.002 Eesav võttis oma naised Kaanani tütreist: Aada, hetiit Eeloni tütre, ja Oholibama, hiivlase Sibeoni poja Ana tütre,

36:3b.GEN.036.003 ja Baasmati, Ismaeli tütre, Nebajoti õe.

36:4b.GEN.036.004 Aada tõi Eesavile ilmale Eliifase, ja Baasmat tõi ilmale Reueli.

36:5b.GEN.036.005 Ja Oholibama tõi ilmale Jeusi, Jalami ja Korahi; need olid Eesavi pojad, kes temale sündisid Kaananimaal.

36:6b.GEN.036.006 Ja Eesav võttis oma naised, pojad ja tütred ja kõik oma pere hingelised, karja, kõik lojused ja kogu varanduse, mis ta Kaananimaal oli soetanud, ja läks teisele maale, ära oma venna Jaakobi juurest.

36:7b.GEN.036.007 Sest nende varandus oli liiga suur üheskoos elamiseks, ja maa, kus nad võõrastena elasid, ei suutnud neid toita nende karjade pärast.

36:8b.GEN.036.008 Ja Eesav asus elama Seiri mäestikku; Eesav on Edom.

36:9b.GEN.036.009 Ja need olid Eesavi, edomlaste isa järeltulijad Seiri mäestikus:

36:10b.GEN.036.010 need olid Eesavi poegade nimed: Eliifas, Eesavi naise Aada poeg, Reuel, Eesavi naise Baasmati poeg.

36:11b.GEN.036.011 Ja Eliifase pojad olid: Teeman, Oomar, Sefo, Gatam ja Kenas.

36:12b.GEN.036.012 Ja Timna oli Eesavi poja Eliifase liignaine ja tema tõi Eliifasele ilmale Amaleki; need olid Eesavi naise Aada järeltulijad.

36:13b.GEN.036.013 Ja need olid Reueli pojad: Nahat, Serah, Samma ja Missa; need olid Eesavi naise Baasmati järeltulijad.

36:14b.GEN.036.014 Ja need olid Eesavi naise Oholibama, Sibeoni poja Ana tütre pojad, kes tõi Eesavile ilmale Jeusi, Jalami ja Korahi.

36:15b.GEN.036.015 Need olid Eesavi poegade vürstid: Eliifase, Eesavi esmasündinu pojad — vürst Teeman, vürst Oomar, vürst Sefo, vürst Kenas,

36:16b.GEN.036.016 vürst Korah, vürst Gatam, vürst Amalek. Need olid Eliifasest põlvnevad vürstid Edomimaal, need olid Aada järeltulijad.

36:17b.GEN.036.017 Ja need olid Eesavi poja Reueli pojad: vürst Nahat, vürst Serah, vürst Samma, vürst Missa. Need olid Reuelist põlvnevad vürstid Edomimaal, need olid Eesavi naise Baasmati järeltulijad.

36:18b.GEN.036.018 Ja need olid Eesavi naise Oholibama pojad: vürst Jeus, vürst Jalam, vürst Korah. Need olid Eesavi naisest, Ana tütrest Oholibamast põlvnevad vürstid.

36:19b.GEN.036.019 Need olid Eesavi, see on Edomi järeltulijad, ja need olid nende vürstid.

36:20b.GEN.036.020 Need olid horiit Seiri pojad, selle maa elanikud: Lootan, Soobal, Sibeon, Ana,

36:21b.GEN.036.021 Diison, Eeser ja Diisan; need olid horiitide vürstid, Seiri pojad Edomimaal.

36:22b.GEN.036.022 Ja Lootani pojad olid Hori ja Heemam; ja Lootani õde oli Timna.

36:23b.GEN.036.023 Ja need olid Soobali pojad: Alvan, Maanahat, Eebal, Sefo ja Oonam.

36:24b.GEN.036.024 Ja need olid Sibeoni pojad: Ajja ja Ana; Ana oli see, kes kõrbes kohtas mürkmadusid, kui ta karjatas oma isa Sibeoni eesleid.

36:25b.GEN.036.025 Ja need olid Ana lapsed: Diison ja Oholibama, Ana tütar.

36:26b.GEN.036.026 Ja need olid Diisoni pojad: Hemdan, Esban, Jitran ja Keran.

36:27b.GEN.036.027 Need olid Eeseri pojad: Bilhan, Saavan ja Akan.

36:28b.GEN.036.028 Need olid Diisani pojad: Uuts ja Aran.

36:29b.GEN.036.029 Need olid horiitide vürstid: vürst Lootan, vürst Soobal, vürst Sibeon, vürst Ana,

36:30b.GEN.036.030 vürst Diison, vürst Eeser, vürst Diisan. Need olid horiitide vürstid nende vürstkondade kaupa Seirimaal.

36:31b.GEN.036.031 Ja need olid kuningad, kes valitsesid Edomimaal, enne kui ükski kuningas valitses Iisraeli laste üle:

36:32b.GEN.036.032 Bela, Beori poeg, oli kuningaks Edomis, ja tema linna nimi oli Dinhaba.

36:33b.GEN.036.033 Kui Bela suri, sai tema asemel kuningaks Joobab, Serahi poeg Bosrast.

36:34b.GEN.036.034 Kui Joobab suri, sai tema asemel kuningaks Huusam teemanlaste maalt.

36:35b.GEN.036.035 Kui Huusam suri, sai tema asemel kuningaks Hadad, Bedadi poeg, kes lõi midjanlasi Moabi väljadel; ja tema linna nimi oli Aviit.

36:36b.GEN.036.036 Kui Hadad suri, sai tema asemel kuningaks Samla Masreekast.

36:37b.GEN.036.037 Kui Samla suri, sai tema asemel kuningaks Saul jõeäärsest Rehobotist.

36:38b.GEN.036.038 Kui Saul suri, sai tema asemel kuningaks Baal-Haanan, Akbori poeg.

36:39b.GEN.036.039 Kui Baal-Haanan, Akbori poeg, suri, sai tema asemel kuningaks Hadar; tema linna nimi oli Pau; ja tema naise nimi oli Mehetabel, Mee-Sahabi tütre Matredi tütar.

36:40b.GEN.036.040 Ja need olid Eesavi vürstide nimed nende suguvõsade kaupa, nimeliselt nende asupaikade järgi: vürst Timna, vürst Alva, vürst Jetet,

36:41b.GEN.036.041 vürst Oholibama, vürst Eela, vürst Piinon,

36:42b.GEN.036.042 vürst Kenas, vürst Teeman, vürst Mibsar,

36:43b.GEN.036.043 vürst Magdiel, vürst Iiram. Need olid Edomi, see on Eesavi, edomlaste isa vürstid nende elukohtade järgi nende pärismaal.

37

37:1b.GEN.037.001 Aga Jaakob elas maal, kus ta isa oli võõrana elanud, Kaananimaal.

37:2b.GEN.037.002 Need on Jaakobi suguvõsa lood: Kui Joosep oli seitsmeteistkümneaastane, siis oli ta ühes oma vendadega pudulojuste karjane; tema oli abilisena oma isa naiste Billa ja Silpa poegade juures. Ja Joosep kandis nende isale ette nende halva kuulsuse.

37:3b.GEN.037.003 Iisrael armastas Joosepit enam kui kõiki oma poegi, sest ta oli tema vana ea poeg, ja ta tegi temale kirju kuue.

37:4b.GEN.037.004 Kui ta vennad nägid, et nende isa armastas teda enam kui kõiki tema vendi, siis nad vihkasid teda ega rääkinud temaga avameelselt.

37:5b.GEN.037.005 Kord nägi Joosep unenäo ja jutustas selle oma vendadele; seejärel hakkasid need teda veel enam vihkama.

37:6b.GEN.037.006 Ta nimelt ütles neile: „Kuulge ometi seda unenägu, mis ma unes nägin!

37:7b.GEN.037.007 Jah, vaadake, me olime väljal vihke sidumas, ja ennäe, minu vihk tõusis üles ning jäigi püsti seisma! Aga vaata, teie vihud ümbritsesid seda ja kummardasid minu vihu ees!”

37:8b.GEN.037.008 Siis ta vennad ütlesid temale: „Kas sina tahad saada meile kuningaks ja hakata meie üle valitsema?” Ja nad vihkasid teda veelgi enam tema unenägude ja kõnede pärast.

37:9b.GEN.037.009 Ja ta nägi veel teise unenäo, jutustas selle oma vendadele ja ütles: „Vaata, ma nägin veel ühe unenäo, ja ennäe, päike, kuu ja üksteist tähte kummardasid minu ees!”

37:10b.GEN.037.010 Aga kui ta seda jutustas oma isale ja vendadele, siis ta isa sõitles teda ning ütles temale: „Mis unenägu see küll on, mis sa nägid! Kas mina ja su ema ja vennad tõesti peame tulema ja sinu ees maani kummardama?”

37:11b.GEN.037.011 Ta vennad said temale kadedaks, aga ta isa pidas meeles selle loo.

37:12b.GEN.037.012 Kord olid ta vennad läinud Sekemisse oma isa karja hoidma.

37:13b.GEN.037.013 Ja Iisrael ütles Joosepile: „Eks ole su vennad Sekemis karja hoidmas? Tule, ma läkitan sind nende juurde!” Ja tema vastas: „Siin ma olen!”

37:14b.GEN.037.014 Siis ta ütles temale: „Mine ometi vaatama, kas su vendade käsi hästi käib ja kas kari on korras, ja too mulle sõna!” Ta läkitas teda Hebroni orust ja ta tuli Sekemisse.

37:15b.GEN.037.015 Ja üks mees kohtas teda, sest vaata, ta oli väljal eksinud! Ja mees küsis temalt, öeldes: „Mida sa otsid?”

37:16b.GEN.037.016 Ja tema vastas: „Ma otsin oma vendi. Ütle mulle ometi, kus nad karja hoiavad?”

37:17b.GEN.037.017 Ja mees ütles: „Nad on siit edasi läinud, sest ma kuulsin neid ütlevat: läki Dotanisse!” Ja Joosep läks järele oma vendadele ning leidis nad Dotanis.

37:18b.GEN.037.018 Aga nad nägid teda kaugelt ja enne kui ta jõudis nende juurde, võtsid nad õelalt nõuks teda tappa.

37:19b.GEN.037.019 Nad ütlesid üksteisele: „Näe, sealt tuleb see unenägude sepitseja!

37:20b.GEN.037.020 Tulgem nüüd, tapkem tema, visakem ta mõnesse kaevu ja öelgem, et kuri elajas sõi tema ära! Siis saame näha, mis ta unenäod tähendavad!”

37:21b.GEN.037.021 Kui Ruuben seda kuulis, siis ta tahtis teda nende käest päästa ja ütles: „Ärgem võtkem temalt hinge!”

37:22b.GEN.037.022 Ja Ruuben ütles neile: „Ärge valage verd, visake ta siia kõrbes olevasse kaevu, aga ärge pange oma kätt tema külge!” Sest ta tahtis teda päästa nende käest ja saata tagasi isa juurde.

37:23b.GEN.037.023 Ja kui Joosep tuli oma vendade juurde, siis kiskusid need Joosepil kuue seljast, kirju kuue, mis tal seljas oli,

37:24b.GEN.037.024 ja võtsid tema ning viskasid kaevu; aga kaev oli tühi, selles ei olnud vett.

37:25b.GEN.037.025 Seejärel nad istusid leiba võtma. Ja kui nad oma silmad üles tõstsid ja vaatasid, ennäe, siis tuli ismaeliitide killavoor Gileadist! Nende kaamelid kandsid mitmesugust vaiku, palsamit ja lõhnaainest, ja nad olid sellega teel alla Egiptusesse.

37:26b.GEN.037.026 Ja Juuda ütles oma vendadele: „Mis kasu sellest on, kui me tapame oma venna ja katame kinni tema vere?

37:27b.GEN.037.027 Tulge, müüme tema ismaeliitidele, aga meie käed ärgu puudutagu teda, sest ta on meie lihane vend!” Ja ta vennad kuulasid teda.

37:28b.GEN.037.028 Kui siis Midjani mehed, kaupmehed, mööda läksid, tõmbasid ja võtsid nad Joosepi kaevust välja ja müüsid Joosepi kahekümne hõbetüki eest ismaeliitidele; ja need viisid Joosepi Egiptusesse.

37:29b.GEN.037.029 Kui Ruuben tuli tagasi kaevu juurde, vaata, siis ei olnud Joosepit enam kaevus! Siis ta käristas oma riided lõhki

37:30b.GEN.037.030 ja läks tagasi oma vendade juurde ning ütles: „Poissi ei ole enam! Ja mina, kuhu ma nüüd lähen?”

37:31b.GEN.037.031 Siis nad võtsid Joosepi kuue ja tapsid ühe siku ning kastsid kuue verre.

37:32b.GEN.037.032 Ja nad saatsid kirju kuue, tulid oma isa juurde ning ütlesid: „Selle me leidsime! Tunnista nüüd, kas see on su poja kuub või mitte?”

37:33b.GEN.037.033 Ja ta tundis selle ära ning ütles: „See on mu poja kuub! Kuri elajas on ta ära söönud, Joosep on tõesti maha murtud!”

37:34b.GEN.037.034 Ja Jaakob käristas oma riided lõhki, kinnitas kotiriide niuete ümber ja leinas oma poega kaua aega.

37:35b.GEN.037.035 Kõik ta pojad ja tütred püüdsid teda trööstida, kuid ta ei lasknud ennast trööstida, vaid ütles: „Ma lähen tõesti leinates oma poja juurde hauda!” Ja tema isa nuttis teda taga.

37:36b.GEN.037.036 Aga midjanlased müüsid tema Egiptuses Pootifarile, vaarao hoovkondlasele, ta ihukaitse pealikule.

38

38:1b.GEN.038.001 Sel ajal Juuda läks ära oma vendade juurest ja siirdus ühe Adullami mehe juurde, kelle nimi oli Hiira.

38:2b.GEN.038.002 Ja Juuda nägi seal kaananlase, Suua nimelise mehe tütart, võttis selle ning heitis ta juurde.

38:3b.GEN.038.003 Ja see sai käima peale ning tõi poja ilmale; ja ta pani sellele nimeks Eer.

38:4b.GEN.038.004 Ja tema sai taas käima peale ning tõi poja ilmale; ja ta pani sellele nimeks Oonan.

38:5b.GEN.038.005 Ja tema tõi veelgi ühe poja ilmale ja pani sellele nimeks Seela; ta oli Kesibis, kui ta selle ilmale tõi.

38:6b.GEN.038.006 Ja Juuda võttis Eerile, oma esmasündinule, naise nimega Taamar.

38:7b.GEN.038.007 Aga Eer, Juuda esmasündinu, oli Issand silmis paha ja Issand laskis tema surra.

38:8b.GEN.038.008 Siis Juuda ütles Oonanile: „Heida oma venna naise juurde, ole temale mehe eest ja soeta oma vennale sugu!”

38:9b.GEN.038.009 Kuna aga Oonan teadis, et sugu ei pidanud saama temale, siis heites oma venna naise juurde ta hävitas oma seemne maha pillates, et mitte anda sugu oma vennale.

38:10b.GEN.038.010 Aga see, mis ta tegi, oli Issand silmis paha ja Ta laskis surra ka tema.

38:11b.GEN.038.011 Siis Juuda ütles oma miniale Taamarile: „Jää lesena oma isakotta elama, kuni mu poeg Seela on kasvanud suuremaks!” Sest ta mõtles: „Muidu sureb seegi nagu ta vennad!” Ja Taamar läks ning elas oma isakojas.

38:12b.GEN.038.012 Mõne aja pärast suri Suua tütar, Juuda naine. Kui Juuda leinaaeg oli möödunud, siis ta läks üles Timnasse oma pudulojuste niitjate juurde, tema ja ta sõber Hiira, Adullami mees.

38:13b.GEN.038.013 Ja Taamarile anti teada ning öeldi: „Vaata, su äi läheb üles Timnasse pudulojuseid niitma!”

38:14b.GEN.038.014 Siis ta võttis lesepõlve riided seljast ära, varjas ennast looriga ja kattis enese kinni ning istus Eenaimi väravasse, kust tee viib Timnasse, sest ta oli näinud, et Seela oli kasvanud suureks, teda aga ei olnud antud temale naiseks.

38:15b.GEN.038.015 Kui Juuda teda nägi, siis ta pidas teda hooraks, sest ta oli oma näo kinni katnud.

38:16b.GEN.038.016 Ja ta pöördus teelt tema poole ning ütles: „Lase ma heidan su juurde!” Sest ta ei teadnud, et see oli tema minia. Aga too vastas: „Mis sa mulle annad, kui sa heidad mu juurde?”

38:17b.GEN.038.017 Ta ütles: „Ma läkitan sulle karjast ühe sikutalle!” Ja naine vastas: „Jah, kui sa annad mulle pandi, seniks kui sa läkitad!”

38:18b.GEN.038.018 Siis ta küsis: „Mis võiks olla pandiks, mille ma pean sulle andma?” Ja tema vastas: „Su pitsat ja vöö ja kepp, mis sul käes on!” Ja ta andis need temale ning heitis ta juurde; ja naine sai temast käima peale.

38:19b.GEN.038.019 Siis ta tõusis ja läks ära ning võttis eneselt loori ja pani lesepõlve riided selga.

38:20b.GEN.038.020 Ja Juuda läkitas oma sõbra Adullami mehega sikutalle, et võtta pant naise käest; aga see ei leidnud teda.

38:21b.GEN.038.021 Siis ta küsis meestelt seal paigas, öeldes: „Kus on see pordunaine, kes oli Eenaimi tee ääres?” Aga need vastasid: „Siin pole pordunaist olnud!”

38:22b.GEN.038.022 Ja ta tuli tagasi Juuda juurde ning ütles: „Ma ei leidnud teda. Ja mehedki seal paigas ütlesid: siin pole pordunaist olnud!”

38:23b.GEN.038.023 Siis ütles Juuda: „Pidagu siis enesele, et me ei satuks pilke alla! Vaata, ma läkitasin selle siku, aga sina ei leidnud teda!”

38:24b.GEN.038.024 Aga kolme kuu pärast teatati Juudale ja öeldi: „Su minia Taamar on hooranud, ja vaata, ta on hooratööst saanud ka käima peale!” Siis ütles Juuda: „Tooge ta välja, et ta põletataks!”

38:25b.GEN.038.025 Kui ta välja toodi, siis ta läkitas sõna oma äiale: „Sellest mehest, kelle omad need on, olen ma käima peal!” Ja ta ütles: „Tunnista nüüd, kelle see pitsat ja vöö ja kepp on!”

38:26b.GEN.038.026 Ja Juuda tundis need ära ning ütles: „Tema on õigem minust! Sest ma ei ole teda andnud oma pojale Seelale!” Ja ta ei ühtinud enam temaga.

38:27b.GEN.038.027 Aga sünnitamise ajal, vaata, olid ta ihus kaksikud!

38:28b.GEN.038.028 Ja kui ta sünnitas, sirutus üks käsi välja; ja aitajanaine võttis ning sidus käe ümber helepunase lõnga, öeldes: „See tuleb esmalt välja!”

38:29b.GEN.038.029 Aga kui ta oma käe tagasi tõmbas, vaata, siis tuli välja ta vend! Ja aitajanaine ütles: „Missuguse lõhe sa küll enesele oled rebestanud!” Ja temale pandi nimeks Perets.

38:30b.GEN.038.030 Ja pärast tuli välja tema vend, kelle käe ümber oli helepunane lõng; ja temale pandi nimeks Serah.

39

39:1b.GEN.039.001 Ja Joosep viidi alla Egiptusesse; ja egiptlane Pootifar, vaarao hoovkondlane, ihukaitsepealik, ostis tema ismaeliitidelt, kes olid ta sinna toonud.

39:2b.GEN.039.002 Aga Issand oli Joosepiga ja tema oli mees, kellel kõik asjad korda läksid; ja ta elas oma isanda, egiptlase kojas.

39:3b.GEN.039.003 Ka tema isand nägi, et Issand oli temaga ja et kõik, mis ta tegi, Issand laskis tema käes korda minna.

39:4b.GEN.039.004 Ja Joosep leidis armu tema silmis ning teenis teda; ja ta pani tema oma koja üle, ja kõik, mis tal oli, ta andis tema kätte.

39:5b.GEN.039.005 Ja sellest ajast peale, kui ta oli pannud tema oma koja üle, ja kõige üle, mis tal oli, Issand õnnistas egiptlase koda Joosepi pärast, ja Issand õnnistus oli kõigega, mis tal oli kojas ja väljal.

39:6b.GEN.039.006 Ja ta jättis kõik, mis tal oli, Joosepi kätte ega teadnud millestki, kui ainult leivast, mida ta sõi; Joosep oli jumekas ja ilusa välimusega.

39:7b.GEN.039.007 Nende asjaolude tõttu sündis, et ta isanda naine Joosepile silma heitis ja ütles: „Maga mu juures!”

39:8b.GEN.039.008 Aga ta keeldus ja ütles oma isanda naisele: „Vaata, mu isand ise ei tea, mis kojas on, ja kõik, mis tal on, ta on andnud minu kätte.

39:9b.GEN.039.009 Ei ole ükski selles kojas suurem minust ja tema ei ole mulle keelanud midagi muud kui sind, sest sa oled tema naine. Kuidas tohiksin siis teha seda suurt kurja ja pattu oma Jumala vastu?”

39:10b.GEN.039.010 Ja kuigi naine rääkis Joosepile iga päev, ei kuulanud see teda, et ta magaks ta kõrval ja oleks ta juures.

39:11b.GEN.039.011 Aga ühel päeval, kui Joosep tuli koju oma toimetusi tegema ja ühtki inimest pererahvast ei olnud kodus,

39:12b.GEN.039.012 ta haaras kinni tema kuuest, öeldes: „Maga mu juures!” Aga Joosep jättis oma kuue tema kätte, põgenes ja läks õue.

39:13b.GEN.039.013 Ja kui naine nägi, et ta oma kuue oli jätnud tema kätte ja oli põgenenud õue,

39:14b.GEN.039.014 siis ta hüüdis pererahvast ja rääkis neile, öeldes: „Näete, ta on toonud meie juurde heebrea mehe meid ära naerma! Ta tuli mu juurde, et minuga magada, aga ma hüüdsin suure häälega,

39:15b.GEN.039.015 ja kui ta kuulis, et ma häält tõstsin ja hüüdsin, siis ta jättis oma kuue mu juurde, põgenes ja läks õue!”

39:16b.GEN.039.016 Ja ta pani tema kuue enese kõrvale seniks, kui ta isand koju tuli.

39:17b.GEN.039.017 Ja ta rääkis temale needsamad sõnad, öeldes: „Heebrea sulane, kelle sa oled meie juurde toonud, tuli mu juurde mind ära naerma.

39:18b.GEN.039.018 Aga kui ma häält tõstsin ja hüüdsin, siis ta jättis oma kuue mu juurde ja põgenes õue!”

39:19b.GEN.039.019 Ja kui ta isand kuulis oma naise jutustust, mida see temale rääkis, öeldes: „Nõndaviisi on su sulane minuga teinud!” siis ta viha süttis põlema.

39:20b.GEN.039.020 Ja Joosepi isand võttis tema ja pani vangihoonesse, sinna paika, kus kuninga vange kinni peeti. Siis oli ta seal vangihoones.

39:21b.GEN.039.021 Aga Issand oli Joosepiga ja pööras tema poole Oma helduse ning tegi, et ta sai vangihoone ülema soosikuks.

39:22b.GEN.039.022 Ja vangihoone ülem andis Joosepi kätte kõik vangid, kes olid vangihoones, ja kõik, mis seal pidi tehtama, seadis tema.

39:23b.GEN.039.023 Vangihoone ülem ei vaadanud millegi järele, mis oli tema käes, sest Issand oli temaga ja mis ta tegi, Issand laskis korda minna.

40

40:1b.GEN.040.001 Ja pärast seda lugu sündis, et Egiptuse kuninga joogikallaja ja pagar eksisid oma isanda Egiptuse kuninga vastu.

40:2b.GEN.040.002 Ja vaarao sai väga kurjaks oma kahe hoovkondlase peale, joogikallajate ülema ja pagarite ülema peale.

40:3b.GEN.040.003 Ja ta andis nad vahi alla ihukaitsepealiku kotta, vangihoonesse, samasse paika, kus Joosep kinni oli.

40:4b.GEN.040.004 Ja ihukaitsepealik pani Joosepi nende juurde, et ta neid teeniks; ja nad olid vahi all kaua aega.

40:5b.GEN.040.005 Ja need mõlemad nägid ühel ööl unenäo, kumbki oma unenäo, kumbki oma tähendusega unenäo, Egiptuse kuninga joogikallaja ja pagar, kes vangihoones kinni olid.

40:6b.GEN.040.006 Kui Joosep tuli hommikul nende juurde ja nägi neid, vaata, siis olid nad nukra näoga!

40:7b.GEN.040.007 Ja ta küsis vaarao hoovkondlastelt, kes olid ühes temaga vahi all ta isanda kojas, öeldes: „Mispärast on teil täna nii pahurad näod?”

40:8b.GEN.040.008 Ja nad vastasid temale: „Me nägime unenägusid, aga ei ole kedagi, kes need seletaks!” Ja Joosep ütles neile: „Eks seletused ole Jumala käes? Siiski jutustage mulle!”

40:9b.GEN.040.009 Ja joogikallajate ülem jutustas oma unenäo Joosepile ning ütles temale: „Mu unenäos oli nõnda: vaata, mu ees oli viinapuu

40:10b.GEN.040.010 ja viinapuul oli kolm oksa; see lehistus, õitses ja marjakobarad valmisid;

40:11b.GEN.040.011 mul oli käes vaarao karikas ja ma võtsin viinamarju ja pigistasin neid vaarao karikasse ja andsin karika vaarao kätte.”

40:12b.GEN.040.012 Ja Joosep ütles temale: „Selle seletus on niisugune: kolm oksa on kolm päeva.

40:13b.GEN.040.013 Enne kui kolm päeva on möödunud, vaarao tõstab su pea üles ja paneb sind tagasi su ametisse ja sa annad vaaraole karikat kätte endist viisi, nagu siis, kui olid ta joogikallaja.

40:14b.GEN.040.014 Aga pea mind meeles, kui su käsi hästi käib ja tee mulle siis head ning tuleta mind vaaraole meelde ja vii mind siit hoonest välja,

40:15b.GEN.040.015 sest mind on vargsil viisil varastatud heebrealaste maalt ja ma pole siingi teinud midagi, et mind vangiurkasse pandaks!”

40:16b.GEN.040.016 Kui pagarite ülem nägi, et ta oli hästi seletanud, siis ta ütles Joosepile: „Ka mina nägin und, ja vaata, mu pea kohal oli kolm punutud korvi.

40:17b.GEN.040.017 Kõige ülemises korvis oli kõiksugust vaaraole valmistatud pagarirooga, aga linnud sõid selle mu peapealsest korvist.”

40:18b.GEN.040.018 Ja Joosep vastas ning ütles: „Selle seletus on niisugune: kolm korvi on kolm päeva.

40:19b.GEN.040.019 Enne kui kolm päeva on möödunud, vaarao võtab sul pea otsast ja poob sind puusse ning linnud söövad liha su pealt.”

40:20b.GEN.040.020 Ja kolmandal päeval, vaarao sünnipäeval, kui ta tegi kõigile oma sulastele joomapeo, sündiski, et ta tõstis üles joogikallajate ülema pea, samuti pagarite ülema pea oma sulaste seast,

40:21b.GEN.040.021 ja pani joogikallajate ülema tema joogikallajaametisse vaaraole karikat kätte ulatama,

40:22b.GEN.040.022 aga pagarite ülema ta laskis puua, nõnda nagu Joosep neile oli seletanud.

40:23b.GEN.040.023 Ent joogikallajate ülem ei pidanud Joosepit meeles, vaid unustas tema ära.

41

41:1b.GEN.041.001 Ja kahe aasta pärast sündis, et vaarao nägi und, ja vaata, ta seisis Niiluse jõe ääres!

41:2b.GEN.041.002 Ja näe, jõest tõusis seitse lehma, ilusad näha ja lihavad liha poolest, ja sõid roostikus.

41:3b.GEN.041.003 Ja vaata, teist seitse lehma tõusis nende järel jõest, pahad näha ja lahjad liha poolest, ja need seisid teiste lehmade kõrval jõe kaldal.

41:4b.GEN.041.004 Ja lehmad, kes olid pahad näha ja lahjad liha poolest, sõid ära need seitse lehma, kes olid ilusad näha ja lihavad. Siis vaarao ärkas üles.

41:5b.GEN.041.005 Aga ta uinus magama ja nägi teist puhku und, ja vaata, seitse viljapead tõusis ühest kõrrest, jämedad ja head.

41:6b.GEN.041.006 Ja vaata, seitse peenikest ja hommikutuulest kõrvetatud viljapead võrsus nende järel.

41:7b.GEN.041.007 Ja peenikesed viljapead neelasid ära need seitse jämedat ja täit viljapead. Ja vaarao ärkas üles, ja vaata, see oli olnud unenägu!

41:8b.GEN.041.008 Aga hommikul oli ta vaim rahutu ja ta läkitas järele ning kutsus kõik Egiptuse ennustajad ja targad, ja vaarao jutustas neile oma unenäo, aga ükski ei suutnud seda vaaraole seletada.

41:9b.GEN.041.009 Siis rääkis joogikallajate ülem vaaraoga, öeldes: „Täna meenub mulle mu patt!

41:10b.GEN.041.010 Vaarao sai väga kurjaks oma sulaste peale ja pani mind vahi alla ihukaitsepealiku kotta, minu ja pagarite ülema.

41:11b.GEN.041.011 Ja me nägime ühel ööl unenägusid, mina ja tema, kumbki nägime unenäo, millel oli oma tähendus.

41:12b.GEN.041.012 Ja sealsamas oli meiega heebrea noormees, ihukaitsepealiku sulane, ja me jutustasime temale ja tema seletas meile meie unenäod, kummalegi ta unenäo tähenduse.

41:13b.GEN.041.013 Ja nõnda nagu ta meile seletas, nõnda sündis: mina sain tagasi oma ametisse ja teine poodi!”

41:14b.GEN.041.014 Siis vaarao läkitas järele ja laskis kutsuda Joosepi; ja Joosep toodi kiiresti vangiurkast välja; ta ajas habeme, vahetas riided ja tuli vaarao juurde.

41:15b.GEN.041.015 Ja vaarao ütles Joosepile: „Ma nägin unenäo, aga keegi ei seleta seda. Aga ma olen kuulnud sinust räägitavat, et kui sina unenägu kuuled, siis sa seletad selle.”

41:16b.GEN.041.016 Ja Joosep vastas vaaraole, öeldes: „Mina mitte! Küllap Jumal annab vaaraole õige vastuse!”

41:17b.GEN.041.017 Ja vaarao jutustas Joosepile: „Mu unenäos oli nõnda: vaata, ma seisin Niiluse jõe kaldal.

41:18b.GEN.041.018 Ja näe, jõest tõusis seitse lehma, lihavad liha poolest ja ilusad näha, ja sõid roostikus.

41:19b.GEN.041.019 Ja vaata, teist seitse lehma tõusis nende järel, väetid ja väga pahad näha ning lahjad liha poolest. Ei ole ma kogu Egiptusemaal näinud selliseid pahu!

41:20b.GEN.041.020 Ja lahjad ning pahad lehmad sõid ära need seitse esimest lihavat lehma.

41:21b.GEN.041.021 Ja need läksid nende kõhtu, aga ei olnud tundagi, et nad olid läinud nende kõhtu ja nende välimus oli paha nagu ennegi. Ja ma ärkasin üles.

41:22b.GEN.041.022 Siis ma nägin und, ja vaata, seitse viljapead tõusis ühest kõrrest, täis ja head.

41:23b.GEN.041.023 Ja vaata, seitse kuiva, peenikest, hommikutuulest kõrvetatud viljapead võrsus nende järel.

41:24b.GEN.041.024 Ja peenikesed viljapead neelasid ära need seitse head viljapead. Ma olen seda rääkinud oma ennustajaile, aga ükski ei oska mulle seletada.”

41:25b.GEN.041.025 Ja Joosep ütles vaaraole: „Vaarao unenäod tähendavad mõlemad üht ja sedasama. Jumal on vaaraole teada andnud, mida Ta kavatseb teha.

41:26b.GEN.041.026 Seitse head lehma on seitse aastat ja seitse head viljapead on seitse aastat; unenägudel on sama tähendus.

41:27b.GEN.041.027 Ja seitse lahjat ja paha lehma, kes tõusid nende järel, on seitse aastat, ja seitse tühja, hommikutuulest kõrvetatud viljapead on seitse nälja-aastat.

41:28b.GEN.041.028 See ongi see asi, mis ma vaaraole rääkisin: mida Jumal kavatseb teha, seda on Ta vaaraole näidanud.

41:29b.GEN.041.029 Vaata, tuleb seitse aastat, millal on suur küllus kogu Egiptusemaal.

41:30b.GEN.041.030 Aga neile järgneb seitse nälja-aastat, siis ununeb Egiptusemaal kõik küllus ja nälg toob maale hävituse.

41:31b.GEN.041.031 Ei ole enam küllust tundagi siin maal nälja tõttu, mis tuleb selle järel, sest see on väga kange.

41:32b.GEN.041.032 Ja kuna vaaraol on unenägu kaks korda kordunud, siis on see asi Jumala poolt kindel ja Jumal laseb selle varsti sündida.

41:33b.GEN.041.033 Ja nüüd vaarao vaadaku välja üks mõistlik ja tark mees ja seadku Egiptusemaa üle.

41:34b.GEN.041.034 Vaarao tehku nõnda: pangu ülevaatajad maale ja lasku Egiptusemaad maksta viiendikku neil seitsmel külluseaastal.

41:35b.GEN.041.035 Ja kogutagu kõik nende tulevaste heade aastate toidus ja varutagu vilja linnadesse vaarao käe alla toiduseks ning säilitatagu seda.

41:36b.GEN.041.036 See vili olgu maale tagavaraks seitsmeks nälja-aastaks, mis tulevad Egiptusemaale, et nälg ei laastaks maad.”

41:37b.GEN.041.037 See kõne oli hea vaarao silmis ja kõigi ta sulaste silmis.

41:38b.GEN.041.038 Ja vaarao ütles oma sulastele: „Kas leiame niisuguse mehe, kelles on Jumala Vaim?”

41:39b.GEN.041.039 Ja vaarao ütles Joosepile: „Et Jumal on sulle kõike seda teada andnud, siis ei ole keegi nii mõistlik ja tark kui sina!

41:40b.GEN.041.040 Sina pead olema mu koja üle ja kogu mu rahvas kuulaku sinu sõna. Ainult aujärje poolest ma tahan olla suurem sinust!”

41:41b.GEN.041.041 Ja vaarao ütles Joosepile: „Vaata, ma olen pannud su kogu Egiptusemaa üle!”

41:42b.GEN.041.042 Ja vaarao võttis sõrmest pitserisõrmuse ning pani Joosepi sõrme; ja ta pani temale kallid linased riided selga ja riputas kuldkee kaela.

41:43b.GEN.041.043 Ja ta laskis teda sõita oma teises tõllas, mis tal oli, ja hüüda tema ees: „Põlvili!” Ja ta pani tema kogu Egiptusemaa üle.

41:44b.GEN.041.044 Ja vaarao ütles Joosepile: „Mina olen vaarao, aga ilma sinu tahtmata ei tohi keegi tõsta kätt ega jalga kogu Egiptusemaal!”

41:45b.GEN.041.045 Ja vaarao pani Joosepile nimeks Sofnat Paneah ja andis temale naiseks Asnati, Ooni preestri Pooti-Fera tütre; ja Joosep läks välja Egiptusemaale.

41:46b.GEN.041.046 Joosep oli kolmekümneaastane, kui ta astus vaarao, Egiptuse kuninga ette; ja Joosep läks ära vaarao juurest ning käis läbi kogu Egiptusemaa.

41:47b.GEN.041.047 Ja maa kandis seitsmel külluseaastal ühest ivast peotäie.

41:48b.GEN.041.048 Ja ta kogus kõik põllusaagi seitsmel külluseaastal, mis Egiptusemaal olid, ja talletas selle linnadesse; igasse linna ta andis ümbruskonna põldude saagi.

41:49b.GEN.041.049 Ja Joosep kuhjas väga palju vilja, nagu liiva mere ääres, kuni lakati seda mõõtmast, sest see ei olnud enam mõõdetav!

41:50b.GEN.041.050 Ja Joosepile sündis enne nälja-aasta tulekut kaks poega, keda temale tõi ilmale Asnat, Ooni preestri Pooti-Fera tütar.

41:51b.GEN.041.051 Ja Joosep pani esmasündinule nimeks Manasse, sest ta ütles: „Jumal on mind lasknud unustada kõik mu vaeva ja kogu mu isakoja!”

41:52b.GEN.041.052 Ja teisele ta pani nimeks Efraim, sest ta ütles: „Jumal on mind teinud viljakaks mu viletsuse maal!”

41:53b.GEN.041.053 Kui seitse külluseaastat, mis Egiptusemaale tulid, lõppesid,

41:54b.GEN.041.054 siis hakkasid tulema seitse nälja-aastat, nõnda nagu Joosep oli öelnud; ja nälg oli kõigis maades, aga kogu Egiptusemaal oli leiba.

41:55b.GEN.041.055 Ja kui kogu Egiptusemaa tundis nälga, siis rahvas kisendas vaarao poole leiva pärast; ja vaarao ütles kõigile egiptlasile: „Minge Joosepi juurde. Mis tema teile ütleb, seda tehke!”

41:56b.GEN.041.056 Ja nälg oli üle kogu maa ja Joosep avas kõik aidad ning müüs egiptlasile vilja; ja nälg võttis Egiptusemaal võimust.

41:57b.GEN.041.057 Ja kõigist maadest tuldi Egiptusesse Joosepilt vilja ostma, sest nälg oli võtnud võimust kõigis maades.

42

42:1b.GEN.042.001 Kui Jaakob nägi, et Egiptuses oli vilja, siis Jaakob ütles oma poegadele: „Miks te üksteisele otsa vaatate?”

42:2b.GEN.042.002 Ja ta ütles: „Vaata, ma olen kuulnud, et Egiptuses on vilja. Minge sinna ja ostke meile sealt, et jääksime elama ega sureks!”

42:3b.GEN.042.003 Siis läks kümme Joosepi venda Egiptusest vilja ostma.

42:4b.GEN.042.004 Aga Benjamini, Joosepi venda, Jaakob ei läkitanud ühes vendadega, sest ta ütles: „Et temale õnnetust ei juhtuks!”

42:5b.GEN.042.005 Ja Iisraeli pojad tulid vilja ostma teiste tulijate seltsis, sest Kaananimaal oli nälg.

42:6b.GEN.042.006 Joosep oli maal valitsejaks; tema müüs vilja kogu maa rahvale. Ja Joosepi vennad tulid ning kummardasid tema ette silmili maha.

42:7b.GEN.042.007 Kui Joosep nägi oma vendi, siis ta tundis nad ära, aga tegi ennast neile võõraks ja rääkis nendega karmilt ning küsis neilt: „Kust te tulete?” Ja nad vastasid: „Kaananimaalt, et leiba osta!”

42:8b.GEN.042.008 Joosep tundis oma vendi, aga nemad ei tundnud teda.

42:9b.GEN.042.009 Siis meenusid Joosepile unenäod, mis ta neist unes oli näinud, ja ta ütles neile: „Te olete maakuulajad. Olete tulnud vaatama, kust maa lahti on!”

42:10b.GEN.042.010 Aga nemad ütlesid: „Ei, mu isand, su sulased on tulnud leiba ostma!

42:11b.GEN.042.011 Me kõik oleme ühe mehe pojad, oleme ausad mehed, su sulased ei ole maakuulajad!”

42:12b.GEN.042.012 Tema aga ütles neile: „Ei, küllap olete tulnud vaatama, kust maa lahti on!”

42:13b.GEN.042.013 Siis nad vastasid: „Meie, su sulased, olime kaksteist venda, ühe mehe pojad Kaananimaalt. Ja vaata, noorim on praegu meie isa juures, aga üht ei ole enam olemas.”

42:14b.GEN.042.014 Aga Joosep ütles neile: „See on nõnda, nagu ma teile olen rääkinud ja öelnud: te olete maakuulajad!

42:15b.GEN.042.015 Selles asjas ma katsun teid läbi: nii tõesti kui vaarao elab, ei pääse te siit minema enne kui teie noorim vend on siia tulnud!

42:16b.GEN.042.016 Läkitage eneste hulgast üks, et ta tooks teie venna. Teid aga jäetakse vangi ja teie kõnesid uuritakse, kas neis on tõtt. Muidu olete, nii tõesti kui vaarao elab, maakuulajad!”

42:17b.GEN.042.017 Ja ta pani nad üheskoos kolmeks päevaks vahi alla.

42:18b.GEN.042.018 Ja kolmandal päeval ütles Joosep neile: „Tehke seda, siis jääte elama! Mina olen jumalakartlik:

42:19b.GEN.042.019 kui olete ausad mehed, jäägu üks teie vendadest aheldatuna hoonesse, kus te olite vahi all, aga teised minge viige vilja näljahäda pärast teie kodudes 20 ja tooge mu juurde oma noorim vend, siis saavad teie kõned tõeks ja te ei pea surema!” Ja nad tegid nõnda.

42:20b.GEN.042.020

42:21b.GEN.042.021 Ja nad ütlesid üksteisele: „Me oleme tõesti süüdi oma venna pärast, kelle hinge kitsikust me nägime, kui ta palus meilt armu ja meie ei võtnud teda kuulda. Sellepärast on see kitsikus meile tulnud!”

42:22b.GEN.042.022 Ja Ruuben vastas neile, öeldes: „Eks ma rääkinud teile ja öelnud: ärge tehke pattu poisi vastu! Aga teie ei kuulanud. Vaata, nüüd nõutaksegi tema verd!”

42:23b.GEN.042.023 Aga nad ei teadnud, et Joosep seda mõistis, sest ta rääkis nendega tõlgi kaudu.

42:24b.GEN.042.024 Ja ta pöördus ära nende juurest ning nuttis; siis ta tuli tagasi nende juurde ja rääkis nendega ning võttis nende hulgast Siimeoni ja laskis tema nende silme ees vangistada.

42:25b.GEN.042.025 Ja Joosep käskis täita nende kotid viljaga, panna igaühe raha tagasi ta kotti ja anda neile teemoona; ja neile tehti nõnda.

42:26b.GEN.042.026 Siis nad tõstsid vilja eeslite selga ja läksid sealt ära.

42:27b.GEN.042.027 Kui üks oma koti avas, et öömajal eeslile toitu anda, siis ta nägi oma raha, ja vaata, see oli koti suus!

42:28b.GEN.042.028 Ja ta ütles oma vendadele: „Mu raha on tagasi antud, ja vaata, see on mu kotis!” Siis kadus nende julgus ja nad värisesid, öeldes isekeskis: „Miks on Jumal meile seda teinud?”

42:29b.GEN.042.029 Ja nad tulid oma isa Jaakobi juurde Kaananimaale ning andsid temale teada kõik, mis neile oli juhtunud, öeldes:

42:30b.GEN.042.030 „See mees, maa isand, rääkis meiega karmilt ja pidas meid salajasiks maakuulajaiks.

42:31b.GEN.042.031 Aga me ütlesime temale: me oleme ausad mehed, me ei ole maakuulajad.

42:32b.GEN.042.032 Meid oli kaksteist venda, oma isa pojad. Üht ei ole enam ja noorim on praegu meie isa juures Kaananimaal.

42:33b.GEN.042.033 Ja see mees, maa isand, ütles meile: sellest ma saan teada, kas te olete ausad: jätke üks oma vendadest minu juurde ja võtke vilja näljahäda pärast teie kodudes ja minge

42:34b.GEN.042.034 ning tooge oma noorim vend minu juurde, et saaksin teada, et te ei ole maakuulajad, vaid olete ausad mehed. Siis ma annan teile venna tagasi ja te võite maal liikuda vabalt.”

42:35b.GEN.042.035 Ja kui nad oma kotte tühjendasid, vaata, siis oli igaühe rahakukkur ta kotis! Ja nähes oma rahakukruid, nemad ja nende isa hakkasid kartma.

42:36b.GEN.042.036 Ja nende isa Jaakob ütles neile: „Te teete mind lapsetuks! Joosepit ei ole enam ja Siimeoni ei ole enam ja Benjamini tahate ka võtta. See kõik on tulnud minu peale!”

42:37b.GEN.042.037 Aga Ruuben rääkis oma isale, öeldes: „Võid surmata mu mõlemad pojad, kui ma ei too teda sinu juurde! Anna ta minu hooleks ja ma toon ta tagasi sinu juurde!”

42:38b.GEN.042.038 Kuid tema ütles: „Minu poeg ei lähe ühes teiega alla, sest ta vend on surnud ja tema üksi on üle jäänud. Kui temaga teel, mida te käite, õnnetus juhtub, siis saadate mu hallid juuksed murega hauda!”

43

43:1b.GEN.043.001 Aga maal oli kange nälg.

43:2b.GEN.043.002 Ja kui nad olid ära söönud vilja, mis nad Egiptusest olid toonud, siis nende isa ütles neile: „Minge ostke meile pisut leiba!”

43:3b.GEN.043.003 Ja Juuda vastas temale, öeldes: „See mees kinnitas meile väga ja ütles: te ei saa näha mu nägu, kui teie vend ei ole ühes teiega.

43:4b.GEN.043.004 Kui sa nüüd läkitad meie venna ühes meiega, siis läheme ja ostame sulle leiba.

43:5b.GEN.043.005 Aga kui sa teda ei läkita, siis me ei lähe, sest see mees ütles meile: te ei saa näha mu nägu, kui teie vend ei ole ühes teiega!”

43:6b.GEN.043.006 Ja Iisrael ütles: „Miks tegite mulle seda kurja ja andsite mehele teada, et teil on veel üks vend?”

43:7b.GEN.043.007 Ja nad vastasid: „See mees päris väga meie ja meie suguseltsi järele, küsides: kas teie isa alles elab? Ons teil veel mõni vend? Ja me andsime temale teada, nagu asi on. Kas võisime teada, et ta ütleb: tooge oma vend siia?”

43:8b.GEN.043.008 Ja Juuda ütles oma isale Iisraelile: „Saada poiss minuga ja me võtame kätte ning läheme, et jääksime elama ega sureks, ei meie ega sina ega meie väetid lapsed.

43:9b.GEN.043.009 Mina olen temale käemeheks, nõua teda minult. Kui ma ei too teda tagasi sinu juurde ja ei sea sinu palge ette, siis jään su ees alatiseks süüdlaseks!

43:10b.GEN.043.010 Tõesti, kui me ei oleks viivitanud, oleksime nüüd juba teist korda tagasi tulnud!”

43:11b.GEN.043.011 Siis ütles neile Iisrael, nende isa: „Kui see nõnda on, siis tehke seda. Võtke maa parimast oma kottidesse ja viige sellele mehele meeleheaks pisut palsamit ja pisut mett, kalleid rohte ja mürri, pähkleid ja mandleid.

43:12b.GEN.043.012 Ja võtke ühes kahekordne raha; ka see raha, mis teie kottide suus tagasi tuli, võtke jälle ühes — vahest oli see eksitus.

43:13b.GEN.043.013 Võtke ka oma vend, asuge teele ja minge tagasi selle mehe juurde.

43:14b.GEN.043.014 Kõigeväeline Jumal lasku teid leida halastust selle mehe ees, et ta teiega ära saadaks teie teise venna ja Benjamini. Aga kui jään lasteta, siis jään lasteta!”

43:15b.GEN.043.015 Ja mehed võtsid selle kingituse, võtsid ühes kahekordse raha ja Benjamini, asusid teele ja läksid alla Egiptusesse ning astusid Joosepi ette.

43:16b.GEN.043.016 Kui Joosep nägi, et Benjamin oli nendega kaasas, siis ta ütles oma kojaülemale: „Vii need mehed mu kotta ja tapa tapaveis ning valmista see, sest need mehed söövad minuga lõunat!”

43:17b.GEN.043.017 Ja mees tegi, nagu Joosep oli öelnud; ja mees viis mehed Joosepi kotta.

43:18b.GEN.043.018 Aga mehed kartsid, kui neid Joosepi kotta viidi, ja ütlesid: „Meid viiakse raha pärast, mis eelmisel korral meie kottides tagasi tuli, et veeretada meie peale süüd ja kippuda meile kallale ning võtta orjadeks meid ja meie eeslid!”

43:19b.GEN.043.019 Ja nad astusid mehe juurde, kes oli Joosepi kojaülem, ja rääkisid temaga koja ukse ees

43:20b.GEN.043.020 ning ütlesid: „Oh mu isand, me kord juba käisime siin leiba ostmas!

43:21b.GEN.043.021 Aga kui me seejärel jõudsime öömajale ja tegime oma kotid lahti, vaata, siis oli igamehe raha ta koti suus, meie raha selle täiskaalus! Me tõime selle nüüd tagasi.

43:22b.GEN.043.022 Ja me tõime ka teise raha leiva ostmiseks enestega kaasa. Me ei tea, kes oli pannud meie raha meie kottidesse.”

43:23b.GEN.043.023 Aga tema ütles: „Rahustuge, ärge kartke! Teie Jumal ja teie isa Jumal on pannud teile varanduse kottidesse! Teie raha ma olen saanud.” Ja ta tõi Siimeoni välja nende juurde.

43:24b.GEN.043.024 Siis mees viis mehed Joosepi kotta ja andis neile vett ning nad pesid oma jalgu; ja ta andis toitu nende eeslitele.

43:25b.GEN.043.025 Ja nad seadsid kingitused valmis, kuni Joosep tuli lõunale, sest nad olid kuulnud, et nad seal pidid leiba võtma.

43:26b.GEN.043.026 Kui Joosep koju tuli, siis nad viisid temale kotta kingituse, mis neil kaasas oli, ja kummardasid maha tema ette.

43:27b.GEN.043.027 Ja tema küsis neilt, kuidas nende käsi käib, ja ütles: „Kas teie vana isa, kellest te rääkisite, käsi hästi käib? Ons ta alles elus?”

43:28b.GEN.043.028 Ja nad vastasid: „Su sulase, meie isa käsi käib hästi, ta elab alles.” Ja nad kummardasid ning heitsid maha.

43:29b.GEN.043.029 Kui ta oma silmad üles tõstis ja nägi oma venda Benjamini, oma ema poega, siis ta küsis: „Ons see teie noorim vend, kellest te mulle rääkisite?” Ja ta ütles: „Jumal olgu sulle armuline, mu poeg!”

43:30b.GEN.043.030 Aga Joosep vaikis äkki, sest ta oli südamest liigutatud oma venna pärast ja otsis võimalust nutmiseks. Ta läks ühte siseruumi ja nuttis seal.

43:31b.GEN.043.031 Ja kui ta oma silmi oli pesnud, siis ta tuli välja, valitses enese üle ja ütles: „Pange toit lauale!”

43:32b.GEN.043.032 Ja temale pandi eraldi ja neile eraldi, ja egiptlastele, kes tema juures sõid, eraldi, sest egiptlased ei söö leiba üheskoos heebrealastega — see on egiptlastele jäledus!

43:33b.GEN.043.033 Ja nad pandi istuma temaga vastamisi, esmasündinu esimesena ja noorim viimsena, ja mehed panid seda isekeskis imeks.

43:34b.GEN.043.034 Ja ta laskis tõsta rooga enda eest nende ette, aga Benjamini osa oli viis korda suurem kui kõigi teiste osad. Ja nad jõid ühes temaga ning jäid joobnuks.

44

44:1b.GEN.044.001 Siis ta käskis oma kojaülemat, öeldes: „Täida meeste kotid viljaga, nii palju kui nad jaksavad kanda, ja pane igamehe raha ta koti suhu.

44:2b.GEN.044.002 Ja minu karikas, see hõbekarikas, pane noorima koti suhu ühes ta viljarahaga!” Ja ta tegi, nagu Joosep käskis.

44:3b.GEN.044.003 Hommikul, kui läks valgeks, lasti minema mehed ja nende eeslid.

44:4b.GEN.044.004 Kui nad olid linnast väljunud ega olnud veel kaugele jõudnud, ütles Joosep oma kojaülemale: „Võta kätte, aja mehi taga, ja kui oled nad tabanud, siis ütle neile: miks tasute head kurjaga?

44:5b.GEN.044.005 Eks see ole see, millest mu isand joob ja millest ta endeid otsib? Olete käitunud halvasti, et tegite nõnda!”

44:6b.GEN.044.006 Ja kui ta nad tabas, siis ta rääkis neile needsamad sõnad.

44:7b.GEN.044.007 Aga nad vastasid temale: „Miks räägib mu isand nõndaviisi? Su sulasele oleks teotuseks nõnda teha.

44:8b.GEN.044.008 Vaata, raha, mis me leidsime oma kottide suust, tõime sulle tagasi Kaananimaalt. Kuidas võiksime siis varastada su isanda kojast hõbedat või kulda?

44:9b.GEN.044.009 Kelle juurest su sulaste hulgast see leitakse, surgu, ja me teised jääme su isandale orjadeks!”

44:10b.GEN.044.010 Siis ta ütles: „Olgu see nüüd ka nõnda teie sõnade järgi. Kelle juurest see leitakse, jäägu mulle sulaseks, ja te teised olete süüta!”

44:11b.GEN.044.011 Ja nad tõttasid ning tõstsid igaüks oma koti maha ja iga mees tegi oma koti lahti.

44:12b.GEN.044.012 Ja ta otsis nad läbi, alates vanemast ja lõpetades nooremaga — ja karikas leiti Benjamini kotist!

44:13b.GEN.044.013 Siis nad käristasid oma riided lõhki, iga mees pani oma eeslile koorma selga ja nad läksid tagasi linna.

44:14b.GEN.044.014 Ja Juuda läks ühes oma vendadega Joosepi kotta, kes oli alles seal, ja nad heitsid maha tema ette.

44:15b.GEN.044.015 Ja Joosep ütles neile: „Mis tegu see on, mis te olete teinud? Eks te tea, et niisugune mees nagu mina, oskab endeid seletada?”

44:16b.GEN.044.016 Siis vastas Juuda: „Mida me oma isandale ütleme? Kuidas peame rääkima ja kuidas endid õigustama? Jumal on avastanud su sulaste süü! Vaata, me jääme oma isandale sulaseiks, niihästi meie kui see, kelle käest karikas leiti!”

44:17b.GEN.044.017 Aga ta ütles: „Ei tule mulle mõttessegi seda teha! Mees, kelle käest karikas leiti, peab jääma mulle sulaseks, te teised aga minge rahuga oma isa juurde!”

44:18b.GEN.044.018 Siis astus Juuda tema juurde ja ütles: „Mu isand, luba ometi oma sulast rääkida üks sõna mu isanda kõrva ees ja su viha ärgu süttigu põlema oma sulase vastu, sest sina oled nagu vaarao ise!

44:19b.GEN.044.019 Mu isand küsis oma sulaseilt, öeldes: ons teil isa või mõni vend?

44:20b.GEN.044.020 Ja meie vastasime oma isandale: meil on vana isa ja üks nooruk, ta vanas eas sündinud, alles noor; aga selle vend on surnud ja ta on üksi oma emast järele jäänud, ja ta isa armastab teda.

44:21b.GEN.044.021 Ja sa ütlesid oma sulaseile: tooge ta minu juurde, et ma näeksin teda oma silmaga.

44:22b.GEN.044.022 Ja me vastasime oma isandale: nooruk ei või isast lahkuda. Kui ta lahkuks oma isast, siis see sureks.

44:23b.GEN.044.023 Ja sa ütlesid oma sulaseile: kui teie noorim vend ei tule ühes teiega, siis te ei saa enam näha mu nägu.

44:24b.GEN.044.024 Ja kui me läksime su sulase, meie isa juurde ja andsime temale teada oma isanda sõnad,

44:25b.GEN.044.025 siis ütles meie isa: minge jälle tagasi, ostke meile pisut leiba.

44:26b.GEN.044.026 Aga me vastasime: me ei või minna. Kui meie noorim vend on ühes meiega, siis me läheme, sest me ei saa näha selle mehe nägu, kui meie noorim vend ei ole ühes meiega.

44:27b.GEN.044.027 Ja su sulane, minu isa, ütles meile: te teate, et mu naine on mulle kaks poega ilmale toonud.

44:28b.GEN.044.028 Aga üks läks mu juurest ära ja ma ütlesin: ta on tõesti maha murtud! Ja ma pole teda tänini enam näinud.

44:29b.GEN.044.029 Kui te nüüd võtate ka selle mu silma alt ja temaga juhtub õnnetus, siis saadate mu hallid juuksed kurvastusega hauda.

44:30b.GEN.044.030 Ja kui ma nüüd tuleksin su sulase, oma isa juurde ja ühes meiega ei oleks poiss, kelle hingesse tema hing on kiindunud,

44:31b.GEN.044.031 ja kui ta siis näeb, et poissi ei ole, ta sureb ja su sulased on sinu sulase, meie isa hallid juuksed saatnud murega hauda,

44:32b.GEN.044.032 sest su sulane on poisile käemeheks mu isa juures, kuna ma olen öelnud: kui ma ei too teda sinu juurde, siis ma jään oma isa ees alatiseks süüdlaseks.

44:33b.GEN.044.033 Ja nüüd siis jäägu su sulane poisi asemel sulaseks mu isandale ja poiss mingu ühes oma vendadega.

44:34b.GEN.044.034 Sest kuidas võiksin minna oma isa juurde, kui poiss ei oleks ühes minuga? Et ma ei näeks seda õnnetust, mis juhtub mu isaga!”

45

45:1b.GEN.045.001 Siis Joosep ei suutnud enam enese üle valitseda kõigi nende ees, kes ta juures seisid, ja ta hüüdis: „Minge kõik mu juurest ära!” Ja ükski ei seisnud tema juures, kui Joosep ennast vendadele tunda andis.

45:2b.GEN.045.002 Ja ta puhkes valjusti nutma, nõnda et egiptlased seda kuulsid ja vaarao kojas saadi sellest teada.

45:3b.GEN.045.003 Ja Joosep ütles oma vendadele: „Mina olen Joosep! Kas mu isa alles elab?” Aga vennad ei suutnud temale vastata, nõnda hirmunud olid nad tema palge ees!

45:4b.GEN.045.004 Siis ütles Joosep, oma vendadele: „Astuge ligemale!” Ja nad astusid ligemale ning ta ütles: „Mina olen Joosep teie vend, kelle te müüsite Egiptusesse.

45:5b.GEN.045.005 Aga nüüd ärge kurvastage ja ärgu süttigu teil isekeskis viha, et müüsite mind siia, sest elu säilitamiseks läkitas Jumal mind teie eele.

45:6b.GEN.045.006 Sest kaks aastat on olnud nüüd nälg maal ja on veel viis aastat, mil ei ole kündi ega lõikust.

45:7b.GEN.045.007 Seepärast Jumal läkitas mind teie eele kindlustama teile järeltulijaid maa peal ja hoidma teid elus, pääsemiseks paljudele.

45:8b.GEN.045.008 Nüüd aga ei ole teie mind läkitanud siia, vaid Jumal, ja tema on mind pannud vaaraole isaks ja kogu ta kojale isandaks ning valitsejaks kogu Egiptusemaale.

45:9b.GEN.045.009 Tõtake ja minge mu isa juurde ning öelge temale: nõnda ütleb su poeg Joosep: Jumal on mind pannud isandaks kogu Egiptusele. Tule minu juurde, ära viivita!

45:10b.GEN.045.010 Sa võid elada Gooseni maakonnas ja olla mu läheduses, sina ja pojad ja su poegade pojad, ja su pudulojused ja su veised ja kõik, mis sul on.

45:11b.GEN.045.011 Ma tahan seal hoolitseda sinu eest, sest veel viis aastat on näljahäda, et ei jääks vaeseks sina ega su pere ega kõik, kes sul on.

45:12b.GEN.045.012 Ja vaata, te näete oma silmaga, samuti näeb mu vend Benjamin oma silmaga, et ma tõepoolest ise teiega räägin!

45:13b.GEN.045.013 Jutustage mu isale kõigest minu aust Egiptuses ja kõigest, mida olete näinud, ja tõtake ning tooge mu isa siia!”

45:14b.GEN.045.014 Siis ta langes oma vennale Benjaminile ümber kaela ja nuttis, ja Benjamin nuttis tema kaela ümber.

45:15b.GEN.045.015 Ja ta andis suud kõigile oma vendadele ning nuttis üheskoos nendega; ja seejärel ta vennad rääkisid temaga.

45:16b.GEN.045.016 Kuuldus kostis ka vaarao kotta, et Joosepi vennad olid tulnud, ja see oli hea vaarao silmis ja tema sulaste silmis.

45:17b.GEN.045.017 Ja vaarao ütles Joosepile: „Ütle oma vendadele: tehke nõnda: koormake oma veoloomad ja minge Kaananimaale,

45:18b.GEN.045.018 võtke oma isa ja oma pered ning tulge minu juure, siis ma annan teile Egiptusemaa parimat ja te saate süüa maa rasva!

45:19b.GEN.045.019 Ja sul tuleb anda käsk: tehke nõnda: võtke endile Egiptusemaalt vankrid väetite laste ja naiste jaoks ja tooge oma isa ning tulge.

45:20b.GEN.045.020 Teie silm ärgu kurvastagu teie asjade pärast, sest parim kogu Egiptusemaal peab olema teie päralt!”

45:21b.GEN.045.021 Ja Iisraeli pojad tegid nõnda ja Joosep andis neile vaarao käsu peale vankrid, samuti andis ta neile teemoona.

45:22b.GEN.045.022 Ta andis neile kõigile peoriided, aga Benjaminile andis ta kolmsada hõbeseeklit ja viied peoriided.

45:23b.GEN.045.023 Samuti läkitas ta oma isale kümme eeslit, kes olid koormatud Egiptuse parimate kaupadega, ja kümme emaeeslit, kes kandsid vilja, leiba ja moona ta isale teekonna tarvis.

45:24b.GEN.045.024 Siis ta saatis oma vennad minema ja nad läksid. Ja ta ütles neile: „Teel ärge riielge!”

45:25b.GEN.045.025 Ja nad läksid ära Egiptusest ning tulid Kaananimaale oma isa Jaakobi juurde.

45:26b.GEN.045.026 Ja nad jutustasid temale ning ütlesid: „Joosep elab alles, ta on nimelt kogu Egiptusemaa valitseja!” Aga ta süda jäi külmaks, sest ta ei uskunud neid.

45:27b.GEN.045.027 Siis nad jutustasid temale kõigest, mis Joosep nendega oli rääkinud. Ja kui ta nägi vankreid, mis Joosep oli läkitanud teda ära tooma, siis nende isa Jaakobi vaim elustus taas.

45:28b.GEN.045.028 Ja Iisrael ütles: „Küllalt! Mu poeg Joosep elab alles! Ma tahan minna ja teda näha, enne kui suren!”

46

46:1b.GEN.046.001 Nõnda Iisrael läks teele ühes kõigega, mis tal oli, ja tuli Beer-Sebasse ning ohverdas tapaohvreid oma isa Iisaki Jumalale.

46:2b.GEN.046.002 Ja Jumal rääkis Iisraeliga öösel nägemuses; ta ütles: „Jaakob, Jaakob!” Ja see vastas: „Siin ma olen!”

46:3b.GEN.046.003 Siis ta ütles: „Mina olen Jumal, sinu isa Jumal, ära karda minna Egiptusesse, sest ma teen sind seal suureks rahvaks!

46:4b.GEN.046.004 Mina lähen ühes sinuga Egiptusesse ja ma toon sind sealt tagasi, ja Joosep suleb oma käega su silmad!”

46:5b.GEN.046.005 Ja Jaakob asus Beer-Sebast minekule; Iisraeli pojad panid oma isa Jaakobi ja oma väetid lapsed ja naised vankritesse, mis vaarao oli läkitanud teda tooma.

46:6b.GEN.046.006 Ja nad võtsid oma karjad ja varanduse, mis nad Kaananimaal olid soetanud, ja tulid Egiptusesse, Jaakob ja kõik ta sugu ühes temaga.

46:7b.GEN.046.007 Oma pojad ja poegade pojad, tütred ja poegade tütred ja kogu oma soo viis ta ühes enesega Egiptusesse.

46:8b.GEN.046.008 Ja need on Iisraeli laste nimed, kes Egiptusesse tulid: Jaakob ja tema pojad. Jaakobi esmasündinu oli Ruuben.

46:9b.GEN.046.009 Ruubeni pojad olid Hanok, Pallu, Hesron ja Karmi.

46:10b.GEN.046.010 Siimeoni pojad olid Jemuel, Jaamin, Ohad, Jaakin, Sohar ja Saul, kaananlanna poeg.

46:11b.GEN.046.011 Leevi pojad olid Geerson, Kehat ja Merari.

46:12b.GEN.046.012 Juuda pojad olid Eer, Oonan, Seela, Perets ja Serah; aga Eer ja Oonan surid Kaananimaal. Peretsi pojad olid Hesron ja Haamul.

46:13b.GEN.046.013 Issaskari pojad olid Toola, Puuva, Joob ja Simron.

46:14b.GEN.046.014 Sebuloni pojad olid Sered, Eelon ja Jahleel.

46:15b.GEN.046.015 Need olid Lea pojad, keda ta Jaakobile ilmale tõi Mesopotaamias; peale nende oli tal tütar Diina. Kõiki ta poegi ja tütreid oli ühtekokku kolmkümmend kolm hinge.

46:16b.GEN.046.016 Gaadi pojad olid Sifjon, Haggi, Suuni, Esbon, Eeri, Arodi ja Areli.

46:17b.GEN.046.017 Aaseri pojad olid Jimna, Jisva, Jisvi ja Beria; nende õde oli Serah. Beria pojad olid Heber ja Malkiel.

46:18b.GEN.046.018 Need olid Silpa pojad, kelle Laaban andis oma tütrele Leale ja kes tõi need Jaakobile ilmale, kuusteist hinge.

46:19b.GEN.046.019 Jaakobi naise Raaheli pojad olid Joosep ja Benjamin.

46:20b.GEN.046.020 Joosepile sündisid Egiptusemaal pojad, keda temale ilmale tõi Asnat, Ooni preestri Pooti-Fera tütar: Manasse ja Efraim.

46:21b.GEN.046.021 Benjamini pojad olid Bela, Beker, Asbel, Geera, Naaman, Eehi, Roos, Muppim, Huppim ja Aard.

46:22b.GEN.046.022 Need olid Raaheli pojad, kes Jaakobile sündisid, ühtekokku neliteist hinge.

46:23b.GEN.046.023 Daani poeg oli Husim.

46:24b.GEN.046.024 Naftali pojad olid Jahsel, Guuni, Jeeser ja Sillem.

46:25b.GEN.046.025 Need olid Billa pojad, kelle Laaban andis oma tütrele Raahelile ja kes tõi need Jaakobile ilmale, ühtekokku seitse hinge.

46:26b.GEN.046.026 Kõiki hingi, kes Jaakobiga Egiptusesse tulid, kes tema niudeist olid väljunud, peale Jaakobi poegade naiste, oli ühtekokku kuuskümmend kuus hinge.

46:27b.GEN.046.027 Ja Joosepi poegi, kes temale Egiptuses olid sündinud, oli kaks hinge; kõiki Jaakobi soo hingi, kes Egiptusesse tulid, oli seitsekümmend.

46:28b.GEN.046.028 Ja ta läkitas Juuda enese eel Joosepi juurde, et see teda juhataks Goosenisse; nõnda nad tulid Gooseni maakonda.

46:29b.GEN.046.029 Ja Joosep laskis hobused oma vankri ette rakendada ning läks Goosenisse vastu oma isale Iisraelile; kui ta teda nägi, siis ta langes temale kaela ja nuttis kaua tema kaelas.

46:30b.GEN.046.030 Ja Iisrael ütles Joosepile: „Nüüd ma võin surra, sest olen näinud su nägu ja tean, et oled alles elus!”

46:31b.GEN.046.031 Ja Joosep ütles oma vendadele ja oma isa perele: „Ma lähen ja teatan vaaraole ning ütlen temale: mu vennad ja mu isa pere, kes olid Kaananimaal, on minu juurde tulnud.

46:32b.GEN.046.032 Ja need mehed on pudulojuste karjased, sest nad olidki karjakasvatajad, ja nad on oma pudulojused ja veised ja kõik, mis neil oli, kaasa toonud.

46:33b.GEN.046.033 Kui juhtub, et vaarao teid kutsub ja küsib: mis teie amet on?

46:34b.GEN.046.034 siis vastake: su sulased on olnud karjakasvatajad noorest põlvest kuni tänini, niihästi meie kui meie isad — et saaksite elada Gooseni maakonnas, sest egiptlased põlgavad kõiki pudulojuste karjaseid!”

47

47:1b.GEN.047.001 Ja Joosep läks ja teatas vaaraole ning ütles: „Mu isa ja vennad ja nende pudulojused ja veised ja kõik, mis neil oli, on tulnud Kaananimaalt, ja vaata, nad on Gooseni maakonnas!”

47:2b.GEN.047.002 Ja ta võttis oma vendade hulgast viis meest ja tõi need vaarao ette.

47:3b.GEN.047.003 Ja vaarao küsis tema vendadelt: „Mis teie amet on?” Ja nad vastasid vaaraole: „Su sulased on pudulojuste karjased, niihästi meie ise kui meie isad.”

47:4b.GEN.047.004 Ja nad ütlesid vaaraole: „Me oleme maale tulnud võõrastena elama, sest su sulaste karjale ei olnud sööta, kuna Kaananimaal on kange nälg. Luba siis nüüd oma sulaseid elada Gooseni maakonnas!”

47:5b.GEN.047.005 Ja vaarao rääkis Joosepiga, öeldes: „Sinu isa ja vennad on su juurde tulnud.

47:6b.GEN.047.006 Egiptusemaa on su ees lahti, pane oma isa ja vennad elama parimasse maakonda. Elagu nad Gooseni maakonnas, ja kui sa tunned nende hulgast tublisid mehi, siis pane need mu karja ülevaatajaiks.”

47:7b.GEN.047.007 Siis Joosep tõi sisse oma isa Jaakobi ja pani seisma vaarao ette; ja Jaakob õnnistas vaaraot.

47:8b.GEN.047.008 Ja vaarao küsis Jaakobilt: „Kui palju sul eluaastaid on?”

47:9b.GEN.047.009 Ja Jaakob vastas vaaraole: „Aastaid, mis ma võõrana olen elanud, on sada kolmkümmend aastat. Piskud ja kurjad on olnud mu eluaastad ja need ei ulatu mu isade eluaastateni nende võõrsiloleku ajal!”

47:10b.GEN.047.010 Siis Jaakob õnnistas vaaraot ja läks ära vaarao juurest.

47:11b.GEN.047.011 Ja Joosep paigutas oma isa ja vennad elama ja andis neile maaomandi Egiptusemaal kõige paremas maakonnas, Raamsese maakonnas, nagu vaarao oli käskinud.

47:12b.GEN.047.012 Ja Joosep hoolitses leivaga oma isa ja vendade ja kogu isa pere eest, vastavalt nende väetite laste suudele.

47:13b.GEN.047.013 Aga kogu maal ei olnud leiba, sest näljahäda oli väga kange, ja Egiptusemaa ja Kaananimaa olid näljast nõrkemas.

47:14b.GEN.047.014 Ja Joosep kogus kokku kõik Egiptusemaal ja Kaananimaal leiduva raha vilja eest, mida osteti; ja Joosep viis raha vaarao kotta.

47:15b.GEN.047.015 Kui raha oli lõppenud Egiptusemaalt ja Kaananimaalt, siis tulid kõik egiptlased Joosepi juurde, öeldes: „Anna meile leiba! Kas peame su silma ees surema, sellepärast et raha on otsas?”

47:16b.GEN.047.016 Ja Joosep vastas: „Andke oma lojused ja mina annan teile lojuste eest, kui raha on otsas!”

47:17b.GEN.047.017 Ja nad tõid oma lojused Joosepile ja Joosep andis neile leiba hobuste, pudulojuste karjade, veiste karjade ja eeslite eest; nõnda muretses ta neile sel aastal leiba kõigi nende lojuste eest.

47:18b.GEN.047.018 Kui see aasta lõppes, siis järgmisel aastal nad tulid tema juurde ja ütlesid temale: „Me ei saa oma isandale salata, et raha on otsas ja lojuste karjad on meie isanda käes. Meil ei ole isanda ees muud üle jäänud kui ainult meie ihud ja põllumaa.

47:19b.GEN.047.019 Kas peame su silma ees surema, niihästi me ise kui meie põllud? Osta meid ja meie põllud leiva eest, et me oma põldudega saaksime vaaraole orjadeks. Anna meile seemet, et jääksime elama ega sureks ja et põllud ei jääks tühjaks!”

47:20b.GEN.047.020 Siis Joosep ostis vaaraole kogu Egiptuse põllumaa, sest egiptlased müüsid igaüks oma põllu, sellepärast, et nälg ahistas neid. Nõnda sai maa vaarao omaks.

47:21b.GEN.047.021 Ja ta tegi rahva temale orjaks, ühest Egiptuse raja äärest teise ääreni.

47:22b.GEN.047.022 Ainult preestrite põldusid ta ei ostnud, sest preestritel oli sissetulek vaaraolt ja nemad elatusid sissetulekust, mida vaarao neile andis; seepärast nemad ei müünud oma põldusid.

47:23b.GEN.047.023 Ja Joosep ütles rahvale: „Vaata, ma olen nüüd ostnud teid ja teie põllud vaaraole. Näe, siin on teile seemet, külvake see põldudele!

47:24b.GEN.047.024 Aga saagist peate andma viiendiku vaaraole, kuna neli osa jäägu teie kätte teile põlluseemneks, samuti toiduseks teile ja neile, kes teie peredes on, ja toiduseks teie väeteile lastele.”

47:25b.GEN.047.025 Ja nad vastasid: „Sina oled meid elus hoidnud! Kui leiame armu oma isanda silmis, siis jääme vaaraole orjadeks!”

47:26b.GEN.047.026 Ja Joosep tegi selle seaduseks Egiptuse põllumaa kohta tänapäevani, et vaaraole saab viiendik; ainult preestrite põllud ei saanud vaarao omaks.

47:27b.GEN.047.027 Ja Iisrael jäi elama Egiptusemaale Gooseni maakonda; nad jäid sinna paigale, olid viljakad ja neid sai väga palju.

47:28b.GEN.047.028 Ja Jaakob elas Egiptusemaal seitseteist aastat, ja Jaakobi päevi, tema eluaastaid, oli sada nelikümmend seitse aastat.

47:29b.GEN.047.029 Kui Iisraeli surma päev ligines, siis ta kutsus oma poja Joosepi ning ütles temale: „Kui ma nüüd olen su silmis armu leidnud, siis pane oma käsi mu puusa alla ja osuta mulle heldust ja truudust: ära mata mind Egiptusesse,

47:30b.GEN.047.030 sest ma tahan magada oma vanemate juures. Vii mind Egiptusest ära ja mata nende hauda!” Ja ta vastas: „Ma teen su sõna järgi!”

47:31b.GEN.047.031 Ja tema ütles: „Vannu mulle!” Ja ta vandus temale. Siis Iisrael kummardas voodi peatsi poole.

48

48:1b.GEN.048.001 Pärast seda sündmust öeldi Joosepile: „Vaata, su isa on haige!” Siis ta võttis oma kaks poega enesega, Manasse ja Efraimi.

48:2b.GEN.048.002 Ja Jaakobile anti teada ning öeldi: „Näe, su poeg Joosep tuleb sinu juurde!” Iisrael võttis siis jõu kokku ning tõusis voodis istukile.

48:3b.GEN.048.003 Ja Jaakob ütles Joosepile: „Kõigeväeline Jumal ilmutas ennast mulle Luusis Kaananimaal, ja õnnistas mind

48:4b.GEN.048.004 ning ütles mulle: vaata, ma teen sind viljakaks ja paljuks ja teen sinust rahvaste hulga ja annan selle maa sinu soole pärast sind igaveseks omandiks!

48:5b.GEN.048.005 Ja nüüd olgu su kaks poega, kes sulle Egiptusemaal on sündinud, enne kui ma tulin sinu juurde Egiptusesse, minu omad: Efraim ja Manasse olgu minu omad nagu Ruuben ja Siimeongi!

48:6b.GEN.048.006 Aga su järeltulijad, kes sulle pärast neid sünnivad, olgu sinu päralt ja neid nimetatagu nende vendade nimede järgi nende pärisosades.

48:7b.GEN.048.007 Kui ma Mesopotaamiast tulin, suri mul Raahel Kaananimaal, tee peal, kui veel tükk maad oli minna Efratasse. Ja ma matsin tema Efrata tee äärde, see on Petlemma.”

48:8b.GEN.048.008 Kui Iisrael nägi Joosepi poegi, siis ta küsis: „Kes need on?”

48:9b.GEN.048.009 Ja Joosep vastas oma isale: „Need on mu pojad, keda Jumal mulle siin on andnud!” Siis ta ütles: „Too nad minu juurde, et ma neid õnnistaksin!”

48:10b.GEN.048.010 Aga Iisraeli silmad olid vanadusest tuhmid ja ta ei näinud enam. Siis Joosep viis nad tema juurde ja tema andis neile suud ning süleles neid.

48:11b.GEN.048.011 Ja Iisrael ütles Joosepile: „Ei oleks uskunud, et saan näha su nägu, aga vaata, Jumal on mind lasknud näha ka su järglasi!”

48:12b.GEN.048.012 Siis Joosep võttis nad ära tema põlvilt ja kummardas silmili maha.

48:13b.GEN.048.013 Ja Joosep võttis nad mõlemad, Efraimi oma paremale käele, Iisraelist vasakule poole, ja Manasse oma vasakule käele, Iisraelist paremale poole, ja viis nad tema juurde.

48:14b.GEN.048.014 Aga Iisrael sirutas oma parema käe ja pani Efraimi pea peale, kes oli noorem, ja oma vasaku käe Manasse pea peale; ta pani oma käed ristamisi, sest Manasse oli esmasündinu.

48:15b.GEN.048.015 Ja ta õnnistas Joosepit ning ütles: „Jumal, Kelle palge ees mu isad Aabraham ja Iisak on rännanud, Jumal, Kes on olnud mu karjane kogu mu elu kuni tänapäevani,

48:16b.GEN.048.016 Ingel, Kes mind on päästnud kõigest kurjast, õnnistagu neid poisse; neid nimetades nimetatagu minu nime ja mu isade Aabrahami ja Iisaki nime! Ja nad siginegu rohkesti keset maad!”

48:17b.GEN.048.017 Aga kui Joosep nägi, et ta isa oma parema käe asetas Efraimi pea peale, siis ta pani seda pahaks ja haaras kinni oma isa käest, et seda Efraimi pea pealt tõsta Manasse pea peale.

48:18b.GEN.048.018 Ja Joosep ütles oma isale: „Mitte nõnda, mu isa, sest see on mu esmasündinu! Pane oma parem käsi tema pea peale!”

48:19b.GEN.048.019 Aga ta isa keeldus ja ütles: „Ma tean, mu poeg, ma tean, ka tema peab saama rahvaks ja temagi peab olema suur! Ometi peab ta noorem vend saama temast suuremaks ja selle sugu olema rahvarohke!”

48:20b.GEN.048.020 Ja ta õnnistas neid sel päeval, öeldes: „Sinu nimel õnnistatagu Iisraelis, öeldagu: Jumal tehku sind Efraimi ja Manasse sarnaseks!” Nõnda seadis ta Efraimi Manassest ettepoole.

48:21b.GEN.048.021 Ja Iisrael ütles Joosepile: „Vaata, ma suren, aga Jumal on teiega ja viib teid tagasi teie isade maale.

48:22b.GEN.048.022 Ja ma annan sulle ühe mäeseljandiku rohkem kui su vendadele, mille olen mõõga ja ammuga võtnud emorlastelt!”

49

49:1b.GEN.049.001 Ja Jaakob kutsus oma pojad enese juurde ning ütles: „Tulge kokku, siis ma kuulutan teile, mis teiega sünnib tulevasil päevil!

49:2b.GEN.049.002 Kogunege ja kuulge, Jaakobi pojad, võtke kuulda Iisraeli, oma isa!

49:3b.GEN.049.003 Ruuben, sina oled mu esmasündinu, mu rammu ja sigitusjõu esikpoeg, väljapaistev väärikuselt ja väljapaistev võimult!

49:4b.GEN.049.004 Veena oled vooganud — esikohale sa ei jää, sest sa tõusid oma isa sängi! Sel korral sa rüvetasid mu voodi, kuhu sa olid tõusnud!

49:5b.GEN.049.005 Siimeon ja Leevi, vennaksed, nende ümberlõikamisnoad on vägivalla riistad!

49:6b.GEN.049.006 Nende nõusse ei astu mu hing, nende seltsiga ei liitu mu süda! Sest oma vihas nad tapsid mehi ja meelevallatuses halvasid härgi!

49:7b.GEN.049.007 Olgu neetud nende kange viha ja nende range raev! Ma jaotan nad Jaakobis ja hajutan Iisraelis!

49:8b.GEN.049.008 Juuda, sind ülistavad su vennad! Sinu käsi on su vaenlaste turjal, sind kummardavad su isa pojad!

49:9b.GEN.049.009 Juuda on lõukoera kutsikas — saagi kallalt, mu poeg, oled tõusnud! Ta on heitnud maha, ta lebab nagu kunagi lõukoer või lõvi — kes julgeks teda äratada?

49:10b.GEN.049.010 Ei lahku valitsuskepp Juudast ega korraldamissau tema jalgade vahelt, kuni tuleb tema valitseja, keda rahvad võtavad kuulda!

49:11b.GEN.049.011 Ta seob oma eesli viinapuu külge, hea viinapuu külge oma eeslivarsa; ta peseb oma kuube viinaga ja oma vammust viinamarjade verega!

49:12b.GEN.049.012 Ta silmad on viinast hämused ja hambad piimast valged!

49:13b.GEN.049.013 Sebulon elab mererannas, laevade rannikul, ja tema selg on pööratud Siidoni poole!

49:14b.GEN.049.014 Issaskar on kondine eesel, kes lebab sadulakorvide vahel!

49:15b.GEN.049.015 Kui ta nägi head hingamispaika ja meeldivat maad, ta langetas oma turja koormat kandma ja sai tööorjaks!

49:16b.GEN.049.016 Daan mõistab kohut oma rahvale, üks Iisraeli suguharu on temagi!

49:17b.GEN.049.017 Daan on madu teel, rästik raja peal, kes salvab hobuse kandu, nõnda et ratsanik kukub selili!

49:18b.GEN.049.018 Ma ootan päästet sinult, Issand!

49:19b.GEN.049.019 Gaad — röövjõugud ründavad teda, aga ta ise ründab neid, olles neil kannul!

49:20b.GEN.049.020 Aaserilt tuleb rammus roog ja temal on anda kuninglikke maiuspalu!

49:21b.GEN.049.021 Naftali on nobe emahirv, kes kannab haralisi sarvi!

49:22b.GEN.049.022 Joosep on noor viljapuu, noor viljapuu allika ääres, mille oksad ulatuvad üle müüri!

49:23b.GEN.049.023 Ammukütid vaenavad teda, peavad ta peale ajujahti,

49:24b.GEN.049.024 aga tema amb jääb painduvaks ja ta käsivarred on nõtked Jaakobi Vägeva abiga, Karjase, Iisraeli Kalju nime abiga,

49:25b.GEN.049.025 su isa Jumala abiga, kes sind aidaku, Kõigeväelise abiga, Kes sind õnnistagu õnnistustega ülalt taevast, õnnistustega all asuvast põhjaveest, õnnistustega emarindadest ja üskadest!

49:26b.GEN.049.026 Su isa õnnistused ületavad igaveste mägede õnnistused, ürgsete küngaste ihaldusväärsed annid! Need tulgu Joosepi pea peale, oma vendade vürsti pealaele!

49:27b.GEN.049.027 Benjamin on kiskjalik hunt! Hommikul ta sööb saaki ja õhtul jaotab röövitut!”

49:28b.GEN.049.028 Need kõik olid Iisraeli suguharud, neid oli kaksteist, ja see oli, mis nende isa neile rääkis, kui ta neid õnnistas: ta õnnistas igaüht temale kohase õnnistusega.

49:29b.GEN.049.029 Ja ta käskis neid ning ütles neile: „Mind koristatakse mu rahva juurde. Matke mind mu isade juurde koopasse, mis on hetiit Efroni väljal,

49:30b.GEN.049.030 sellesse koopasse, mis on Makpela väljal Mamre kohal Kaananimaal, mille Aabraham ostis koos väljaga hetiit Efronilt pärandhauaks.

49:31b.GEN.049.031 Sinna on maetud Aabraham ja tema naine Saara, sinna on maetud Iisak ja tema naine Rebeka, ja sinna ma olen matnud Lea.

49:32b.GEN.049.032 Väli ja seal olev koobas on hetiitidelt ostetud!”

49:33b.GEN.049.033 Kui Jaakob oli oma poegadele käsu andnud, siis ta sirutas voodis oma jalad välja ja heitis hinge; ja ta koristati oma rahva juurde.

50

50:1b.GEN.050.001 Siis Joosep langes oma isa palge vastu, nuttis tema kohal ja suudles teda.

50:2b.GEN.050.002 Ja Joosep käskis oma teenistuses olevaid arste tema isa palsameerida; ja arstid palsameerisid Iisraeli.

50:3b.GEN.050.003 Selleks kulus nelikümmend päeva, sest nii palju päevi kulub palsameerimiseks; ja egiptlased nutsid teda seitsekümmend päeva.

50:4b.GEN.050.004 Kui tema nutupäevad olid möödunud, siis Joosep rääkis vaarao hoovkonnaga, öeldes: „Kui ma nüüd teie silmis olen armu leidnud, siis rääkige vaarao kõrva ees ja öelge:

50:5b.GEN.050.005 Minu isa laskis mind vanduda, öeldes: vaata, ma suren. Mata mind mu hauda, mille ma enesele olen kaevanud Kaananimaal. Ma tahaksin nüüd minna, oma isa matta ja siis tagasi tulla!”

50:6b.GEN.050.006 Ja vaarao ütles: „Mine ja mata oma isa, nõnda nagu ta sind on lasknud vanduda!”

50:7b.GEN.050.007 Ja Joosep läks oma isa matma; ja temaga ühes läksid kõik vaarao sulased, tema hoovkonna vanemad ja kõik Egiptusemaa vanemad,

50:8b.GEN.050.008 ja kogu Joosepi pere ja tema vennad ja ta isa pere; ainult oma väetid lapsed ja pudulojused ja veised jätsid nad Gooseni maakonda.

50:9b.GEN.050.009 Ja temaga ühes läksid niihästi vankrid kui ratsanikud, ja see oli väga suur killavoor.

50:10b.GEN.050.010 Kui nad jõudsid Atadi rehealuse juurde, mis on teispool Jordanit, siis nad panid seal toime väga suure ja mõjuva leinakaebuse, ja ta pidas oma isa peiesid seitse päeva.

50:11b.GEN.050.011 Kui maa elanikud, kaananlased, nägid neid peiesid Atadi rehealuse juures, siis nad ütlesid: „Need on egiptlastel suured peied!” Seepärast pandi sellele paigale nimeks Aabel-Mitsraim; see on teispool Jordanit.

50:12b.GEN.050.012 Ja ta pojad tegid temaga nõnda, nagu ta neid oli käskinud:

50:13b.GEN.050.013 ta pojad viisid tema Kaananimaale ja matsid ta Makpela välja koopasse Mamre kohal, mille Aabraham ühes väljaga oli ostnud pärandhauaks hetiit Efronilt.

50:14b.GEN.050.014 Ja Joosep läks tagasi Egiptusesse, tema ja ta vennad ja kõik, kes ühes temaga olid läinud ta isa matma, pärast seda kui ta oma isa oli matnud.

50:15b.GEN.050.015 Kui Joosepi vennad nägid, et nende isa oli surnud, siis nad ütlesid: „Kui Joosep meid nüüd vihkab ja tõesti tasub meile kätte kõige kurja eest, mis me temale oleme teinud?”

50:16b.GEN.050.016 Ja nad käskisid Joosepile öelda: „Su isa andis käsu, enne kui ta suri, ja ütles:

50:17b.GEN.050.017 öelge Joosepile nõnda: anna ometi andeks oma vendade üleastumine ja patt, et nad sulle on kurja teinud! Seepärast anna siis nüüd andeks oma isa Jumala sulaste üleastumine!” Ja Joosep nuttis, kui temale seda räägiti.

50:18b.GEN.050.018 Siis tulid ka Joosepi vennad ise, heitsid maha ta ette ja ütlesid: „Vaata, me jääme sulle orjadeks!”

50:19b.GEN.050.019 Aga Joosep vastas neile: „Ärge kartke! Kas mina olen Jumala asemik?

50:20b.GEN.050.020 Te mõtlesite küll mu vastu kurja, aga Jumal pööras selle heaks, et teha, mis tänapäeval ongi tehtud: hoida palju rahvast elus!

50:21b.GEN.050.021 Ja nüüd ärge kartke, mina toidan teid ja teie väeteid lapsi!” Ja ta trööstis ning rahustas neid.

50:22b.GEN.050.022 Ja Joosep jäi Egiptusesse, tema ja ta isa pere. Ja Joosep elas saja kümne aastaseks.

50:23b.GEN.050.023 Ja Joosep nägi Efraimi lapsi kolm põlve; ka Manasse pojast Maakirist sündis lapsi Joosepi põlvede peale.

50:24b.GEN.050.024 Ja Joosep ütles oma vendadele: „Mina suren, aga Jumal hoolitseb kindlasti teie eest ja viib teid siit maalt sellele maale, mille Ta vandega on tõotanud anda Aabrahamile, Iisakile ja Jaakobile!”

50:25b.GEN.050.025 Ja Joosep vannutas Iisraeli poegi, öeldes: „Kui Jumal tõesti hoolitseb teie eest, siis viige ka minu luud siit ära!”

50:26b.GEN.050.026 Ja Joosep suri, sada kümme aastat vana, ja ta palsameeriti ja pandi kirstu Egiptuses.